Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

„Ma usun ihasse“ on kirekirjadesse peitunud hommage. Sanna Kartau jutustab viis aastat kestnud romantilise kinnis­mõtte loo ja seob sellega tagasi Eestisse kolimise, loovinimeseks kasvamise ja eesti kultuuriväljal tegutsemise kogemusi. Mis on ühist ihal ja loovimpulsil? Milliseid filosoofi­lisi mõistmisi leidub räpases, lihases inimkogemuses, eriti naisena? Kui kaugele võib jõuda puhta projektsiooniga?

August Roosileht on kunstnik, kellest eesti kunstiajaloos seni suhteliselt vähe räägitud. Ent omapärase graafiku, tarbekunstniku ja pedagoogina, kelle tegevusrohke elu möödus peamiselt provintsilinna vaikses eemaldatuses, on ta jätnud üsna märgatava vao eesti varasemasse kunsti.

Ilmar Tomusk on Keeleinspektsiooni juhtides võtnud endale kohustuse tutvustada laiemale avalikkusele Eesti keelepoliitikat, keeleseaduse nõudeid, seadusemuudatusi ning selle rakendamisega seotud probleeme. Raamatusse on kogutud enam kui nelikümmend keele ja keelepoliitika alast artiklit aastaist 2003–2009.

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet’st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.

Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.

Lisaks ühiskonnas toimuva panoraamsele lahkamisele on autor loonud terve rea erakordselt ilmekaid karaktereid koos igasuguste inimlike veidrustega, vürtsitab mõningaid kirjeldusi paraja irooniaga ja lisab siia-sinna musta huumorit. Võimsalt mõjuvad tema romaani läbivad kujundid. Ligustrihekid, valgete kivikestega kaetud aiateed, poonimisvaha lõhn ja veidi kõrbenud ploomimarmelaad rändavad ühelt leheküljelt teisele, ühest elupaigast teise otsekui põlvkondadevahelised köidikuid, millest vabanemine on raske. Kauneim ja täpseim kujund selle raamatu mõtte edastamiseks on musta ja valge äravahetamine fotonegatiividel: surmast saab elu ja elust surm.

Elgi Reemets hakkas kunsti õppima alles 33aastaselt, ent seda hoogsam sai tema iseseisev loometee, viies ohtrate märkimisväärsete tulemusteni mitmel erialal. Lõpetanud keraamikuna, on avalikuse ees teadvustatud pigem tema monumentaalne vaibalooming, kuid intensiivselt on kunstnik tegelnud ka nahk- ja metallehistööga. Rahvuslik ainestik kui Reemetsa loomingu üks iseloomustavamaid jooni on seostatav instituudieelse aja innustava kunstiõpetaja Kristjan Raua ideedega. Hiljem kiindus kunstnik juba ise rahvakunsti kogumisse. Elgi Reemetsa kunst on suurepärane näide rahva- ja professionaalse kunsti sümbioosist.

Materjal sobib nii suulise kui ka lugemis-, kuulamis- ja kirjaliku osa ettevalmistuseks. Kõik ülesanded on ülesehituselt sarnased eksami omadele, et harjutamine oleks võimalikult tõetruu. Materjali sisu: 8 mahukat teemat: Kvaliteetaeg ja huvitegevus, Kogumine, Raamatud meie elus, Petturid. Digitaalsed lahendused, Tarbimine. Keskkond ja tervis, Sisse- ja väljaränne, Kakskeelsus ja keeleõpe, Õpetajaamet; Näpunäited kirjalike tööde vormistamiseks: päring, kaebus, seletuskiri, aruanne, väite põhjal teksti koostamine, arvamuslugu; Grammatikat: gi- ja ki-liide, sidesõnad kuid ja vaid, verbid muutuma ja muutma, mõjuma ja mõjutama, pidama; Vastused kõigile ülesannetele. Sobib kasutamiseks gümnaasiumis, keeltekoolis ja iseseisvaks õppimiseks.

Jõulud on meie armastatuim püha. Paljud kaunid lapsepõlvemälestused on eriti seotud jõulukiriku, küünlasäras jõulukuuse ning kingitusi jagava valgehabemelise jõuluvanaga. Ristiusu maailmas on tänapäeval raske teistsuguseid jõulusid ette kujutada. Ja ometi on niisugune pühadetraditsioon üsna hilist päritolu. Paarsada aastat tagasi ei teadnud meie esivanemad sellest veel kuigivõrd. Jõulud olid ka siis tähtis püha, kuid neid pühitseti hoopis teisiti. Käesolevas raamatus vestetakse õdusalt, kuidas uued jõulukombed rahva hulka jõudsid ja koduseks said, üks varem, teine hiljem, nii mõnedki alles möödunud sajandil. Saame ülevaate nende käekäigust kuni tänapäevani. Jõulude arengut aitab ilmekalt esile tuua omaaegne pildimaterjal.