Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Kakskeelne näitusekataloog käsitleb Flaami sümboliste James Ensorit ja Jules de Bruyckeri Kumu kunstimuuseumis ja Kadrioru kunstimuuseumis toimunud näitust.

Käesolev kogumik peegeldab Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna väärikat poole sajandi pikkust ajalugu. Ülesehituselt kronoloogiline artiklite valik tutvustab konservaatorite igapäevatööd alates osakonna loomisest 1975. aastal kuni kaasajani. Igat kümnendit sissejuhatavas peatükis avavad autorid tolle ajaperioodi tagamaid ning visandavad pildi konserveerimisosakonnas toimunust. Juhtumiuuringute valik on tehtud subjektiivselt, eesmärgiga näidata konservaatori töö eri tahke ning anda sõna võimalikult paljudele kunagistele ja praegustele kolleegidele.

Teosesse on koondatud 1975. aastal asutatud lastekunstikooli ajalugu, õpetajate intervjuud, vilistlaste mälestuskatked ning arvukalt fotosid ning õpilastöid. Lugejale pakutakse esimest korda laiemat ülevaadet eesti kunstimaastiku tugisamba kujunemisloost ning näidatakse, kuivõrd kaalukas on olnud Tallinna Kunstikooli roll loovisiksuste kujunemisloos.

Eesti Rahvusraamatukogu 80. sünnipäevaks ilmunud artiklite kogumik.

Elas kord Varese linnas sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat, käis idas, läänes, põhjas, lõunas ja keskosas ning müütas arstirohtusid. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Enne lahkumist ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Asi oli selles, et tüdruk ei saanud kuidagi ilma unejututa magama jääda, aga ema oli talle kõiki lugusid, mida teadis, juba kolm korda rääkinud. Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo. Selles raamatus ongi need lood kirjas.

Gianni Rodari (1920–1980) kirjutas kümneid lasteraamatuid ning on tänaseni üks populaarsemaid itaalia lastekirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 50 keelde ning need on pälvinud rea auhindu, muuhulgas maineka Anderseni preemia 1970.

Kolmkeelne näitusekataloog, mis annab ülevaate Eduard Wiiralti elust ja loomingust.

„Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, mille esimesed fotod pärinevad aastast 1974, on Jüri Okase loomingu omamoodi filosoofiline kreedo. Jüri Okas on pildistanud üle 1000 hoone ja ehitise Eestis – stiilitut, veidrat, kohatut ja tihti hüljatud arhitektuuri. Nende ehitiste tegelik looja ja kujundaja on aeg, mis on andnud loa igale hetkevajadusele – nii on kinni ehitatud aknakaari ja raiutud seintesse uusi ukseavasid, lisatud ärkleid ja hiljem väljalõhutud tube, üksikud ja mõttetud tornid ja estakaadid täiendavad seda absurdset kolooniat, mille irratsionaalsus tuleb ratsionaalsuse liigsest aktsepteerimisest.

Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt, mis koosneb seitsmest loost: peeglist ja selle kildudest, väikesest poisist ja tüdrukust, naisest, kes oskab nõududa, ja tema lilleaiast, printsist ja printsessist, väikesest röövlitüdrukust, lapi ja saami eidest ning sellest, mis juhtus Lumekuninganna lossis ja pärastpoole.