Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Ameerika klassikuid
Vaata veelEsimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan «Arrowsmith» (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.
Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».
"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.
Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest.
soodukaga
Vaata veelSelle raamatu autorit, ajakirjanik Anna Politkovskajat ei ole enam. Palgamõrvar laskis ta 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus raamatu peategelase, Vladimir Putini sünnipäeval.
"Putini Venemaa" lõpus ütleb Politkovskaja: "Olen palju mõelnud: miks ma ometi Putini niimoodi ette võtsin? Miks ma küll teda nii väga vihkan, et kirjutasin isegi raamatu? Ma pole ju tema oponent ega poliitiline võistleja, vaid kõigest Venemaa kodanik, 45-aastane moskvalanna, kes mäletab Nõukogude Liitu kogu selle 1970.-80. aastate kommunistlikus roiskumises – ega taha enam uuesti sinna sattuda."
Raamat annab ainulaadse pildi, kuidas Eesti asend maailmas Eestist vaadatult paistab - presidendist kooliõpikuini. Eriti huvitav ja tähtis on, kuidas see kujutelm on kümne aasta jooksul muutunud. -Rein Taagepera, California Ülikooli emeriitprofessor
Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.