Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Doktor Olfert Dapperi mälestuseks, kes nägi 1673. aastal Maine'i metsas metsikut ükssarvikut, ja Robert Nathanile, kes on näinud paari ükssarvikut Los Angeleses. Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

See oli maailma üks õudsemaid katastroofe, kui Vesuuvi purske tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Kampaania linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae. Kui need linnad uuesti avastati (Pompejis alustati väljakaevamisi 1748.a.), leiti imestusega, kuivõrd täiuslikult olid tuha kaitsva kihi all säilinud nii majad kui ka nende sisustus. Kaugete minevikulinnade saatus virgutas asjasthuvitatute fantaasiat. Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli ka inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.

Põhjamaiselt megatähelt Liza Marklundilt ilmub nüüd uus romaan, kus peategelaseks raamatuklubi liikmetele juba "Pommuudisest" tuttav reporter Annika Bengtzon. Liza Marklund on Rootsi kirjanduse tõeline "Pommuudis", ehk oma sõnade järgi "nagu tank tikkkontsadel". See 180 sentimeetrit pikk blondiin on võitnud oma romaanidega kõikvõimalikke kirjandusauhindu, tema raamatute järgi on vändatud filme ning ta on pidev külaline televisiooni jutusaadetes, kus ta julgelt oma seisukohti avaldab. "Pommuudisest" tuttav Annika Bengtzon on tulnud suveks asendama uudistereporterit Õhtulehes. Keset kuuma juunikuud saab ta ülesande kirjutada 19 aastase Josefin Liljebergi mõrvast. Ülesanne osutub arvatust palju keerulisemaks, sest pealtnäha korralik kirikuõpetaja tütar ja üliõpilane osutub seotuks striptiisiklubiga Studio Sex ja asjasse on segatud ka raadiojaam Studio sex (Stuudio kuus), kes süüdistab Õhtulehte andmete varjamises.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

Kuni nende surmast ei peata miski neiu Bonnie Parkeri ja noormehe Clyde Barrow' hullumeelset, metsikut ja romantilist jõuku. Nad on kahekümne kahe ja kahekümne kolme aastased. Kahe aasta jooksul (1932-1934) panid need kohutavad armastajad ühendriikide lõunaosas toime veriseid kuritegusid ja andsid tööd kogu politseile. Bonnie Parkeri ja Clyde Barrow' ajujaht jätab endast järele pika vereraja -- tosin tapetud politseinikku ja tsiviilisikut. Armastus, autod ja tulevahetused. Barrow' bande vapustav pagemine politsei nina alt seob kuni nende viimase hingetõmbeni üht Dallase eeslinna hulkurit ning unistavat tütarlast, idealisti, poetessi. Kõik see toimub Ameerika Ühendriikide suure depressiooni perioodil, mil maad haarab meeleheide. Ajal, mil Capone'id teevad oma tegusid, tõugatakse Bonnie ja Clyde lõputusse seiklusse. Sünnib legend. See esitab ajale väljakutse tänu Arthur Penni filmile (1967), kus mängivad Warren Beatty ja Faye Dunaway. Legendi toetab ka Serge Gainbourg'i lauluke.

"Kolm naist" on sõjaeelse Eesti tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia. Triloogia kolmas osa

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.

"Sellest mustast mungast. Üks kroonika elust, surmast ja ajast ning inimestest selle sees" ilmus paguluses aastatel 1957–1958. Üsna eriline on juba teose vorm: Helbemäe romaan kujutab en­dast mälestusteraamatut või ka pihtimust, mille "autoriks" on Tallinna rännanud noor dominiiklane Hinricus. Nii pakub teos siinsele ajaloole teist vaatenurka mitmes mõttes: Eestit vaatab ta võõramaalase, Martin Lutheri algatatud usupuhastust aga vana katoliku usu esindaja pilgu läbi.

Ülevaade bulgaaria tänapäeva huumorist ja satiirist. PINGE Luud rääkis pärast põrandapesemist kaltsule: "Ma olen naerust lõhki minemas. See roomaja, see tolmuimeja rääkis, et on armunud seinakontaktisse." "Ha-ha-haa!" itsitas põrandalapp. "Ka mina oleksin sinusse armunud, kui sa mulle kahesaja kahekümne voldist pinget pakuksid." VANA HEA AEG Üks tuhatoos ütles teisele: "Oi jah, see oli ilus aeg, vana hea aeg, kui inimesed endale tuhka pähe raputasid!"

Esimesed kirjalikud ülestähendused viinast Eestis pärinevad 1485. aastast, mil pruulijate Revali Suurgildi poolt anti välja seadus, mis keelas linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa. Seda aastat loetakse piirituse valmistamise algusaastaks Eestis. Müügiks võisid viina valmistada üksnes Suurgildi liikmed, kaupmehed ja nende lesed. Raamat annab ülevaate piiritusetootmise ajaloost Eestis minevikus ja kaasajal.

Paljud isad on oma lapsi õhku hüpitanud või siis käest ja jalast riputades lennuki asendis keerutanud. Tavaliselt on harjutusvara sellega piirdunud. Käesolevas raamatus on välja toodud 152 erineva raskusastmega harjutust rohkem kui 400 värvipildiga. Siin on kirjeldatud nende sooritamist, õigeid haaramise asendeid ja turvalisi abinõusid. Raamatu autor on teinud neid harjutusi oma viie lapsega ning õpetanud treeningrühmades teistele peredele, kellest andekamad on ka kõige raskematega hakkama saanud. Esimestel eluaastatel on vähe harjutusi, millega laps iseseisvalt toime tuleks. Lapsevanema abiga saab aga isegi vastsündinud imik võimelda. Üldfüüsilisele treeningule lisandub hea kehaline kontakt ja suhtlemine, mis aitab lähendada kogu perekonda.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, maailmamainega gastroenteroloog, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige dr med Kaljo Villako kuulub põlvkonda, kellele oma riik oli kaheldamatu reaalsus ja kellel oli õnn käia koolis ning ülikoolis vabas Eestis, kuni lõppeva 20. sajandi suurimate roimarite sobing sellele kõigele vägivaldse lõpu tegi. Hitleri ja Stalini vanglaid seestpoolt näinuna, 1944. a hilissuve meeleheitlikus vastupanuvõitluses osalenuna paneb professor Villako oma mälestuste esimese osa lõpp-peatükile tähendusliku pealkirja Katabasis ('allaminek'). See protsess on üksikasjades kirjas tema mälestusteraamatu teises köites. Seni aga rändame 1920., 1930. ja 1940. aastate Tartus ning mujalgi, kohtame inimesi, kelle nimed on tuttavad entsüklopeediate ja ajalooraamatute lehekülgedelt ning elame kaasa noore arsti kujunemisteele, mida isik ja saatus muutsid keerukamaks, kui on tavaliselt.

Meeliköitev armastuslugu. Pruutpaar: Fawn, kaunis ja näiliselt täiuslikku elu elav pruut, kes varjab saatuslikku saladust. Kas selle ilmsiks tulek võib rikkuda tema õnnelikuma päeva? Austin on rikas ja nägus peigmees. Kuid kas Fawn on tõepoolest see, keda mees tahab? Pruutneitsid: Lexi, kes on üles kasvanud õe Fawni varjus, arvab, et ta on armunud... valesse poissi. Juliet on sissevõetud seksikast Tyst. Kuid kui suvekuumus kaob, kas jääb nende suhe veel püsima? Ja Paris, kes on sattunud umbteele... ega aima ise midagi.

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.

„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”

*

Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!

Mart Juur

"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.