Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Kultuur ja ühiskond
Vaata veelKui Sophia Amoruso oli teismeline, hääletas ta mööda maad ringi, varastas asju ja otsis prügikastidest saiakesi. Kooli pooleli jätnud, raha ja kindla sihita, kontrollis ta 22-aastasena kunstikooli fuajees dokumente, sest mingit töökohta oli ju tervisekindlustuse jaoks vaja. Just seal fuajees tuli ta mõttele hakata eBays kasutatud rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem on Sophia veebipoe Nasty Gal asutaja ja juhatuse liige. Moekaupa müüva firma väärtuseks on 250 miljonit dollarit ja seal töötab üle 400 inimese. Sophia pole kunagi olnud tüüpiline, ei tegevdirektorina ega üheski teises ametis. „#Tegijatüdruku” kirjutaski ta kõikidele teistele endasugustele tüdrukutele: kõrvalseisjatele (ja siseringis olijatele), kes otsivad ainulaadset rada edu juurde, isegi kui see tee on paganama käänuline ja kubiseb pessimistidest. Sophia Amoruso tõestab, et edukus ei tähenda seda, millises ülikoolis sa käisid või kui populaarne sa keskkoolis olid. Oluline on usaldada oma vaistu ja sisetunnet, teada, milliseid reegleid järgida ja milliseid rikkuda, otsustada, millal nööbid korralikult kinni panna ja millal oma sisemine friik valla päästa.
„Soomlased arvavad, et kõigi eesti meeste nimi on Urmas. Eestlased teavad, et kõigi soome meeste nimi on Pekka.“ Eestlane ja soomlane – sageli on nende kahe rahvuse tublid esindajad samasse anekdooti tegutsema sattunud, nüüd aga saavad lugejad teada, millise pilguga näeb Eestimaad ja eestlasi soomlanna Marjo Näkki.
Raamatu autor otsustas endalegi ootamatult Eestisse korrespondendiks tulla ning avastas, et peab mõnestki stereotüübist loobuma. Humoorikalt kirjeldab ta eesti poliitikuid ning kahe hõimurahva ühiseid ja erinevaid jooni.
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
Siia on valitud ehitised, mis kajastavad inimkonna tehnilise mõtte arengut ja on silmapaistvad kas uudse tarinduse või täiuslikkuse poolest. Ajalise järjestuse kõrval väljendab tehtud valik ka ehituse geograafilist levikut. Suur osakaal on antud 20. sajandi ehitistele ning samuti meie kodumaistele kõrvutamaks neid maailma ehitustasemega. Album on mõeldud eelkõige noorukitele, ent võib huvi pakkuda ka kõige laiemale lugejaringile.
Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.
Raamatusari „101 Eesti ...“ käsitleb ülevaatlikult erinevaid Eesti kultuuri, ajaloo, looduse ja muuga seotud teemasid. Iga raamatu autor on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes on raamatusse valinud 101 just tema jaoks kõige olulisemat sündmust või märksõna. Sarja avaraamat on Mart Laari koostatud „101 Eesti ajaloo sündmust“. Teos algab esimeste inimeste jõudmisest Eesti alale ja lõpeb meie lähimineviku sündmustega, nagu Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, hõlmates nõnda Eesti loo kogu tema ulatuses ja olles heaks sissejuhatuseks sarja järgmistele raamatutele.
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
soodukaga
Vaata veelRomaanis arenevad kolmekümneaastaste mehe ja naise tavalised töösuhted sügavaks kõikehaaravaks kiindumuseks. Toimub see aga tänu riskirohketele seikadele ja mitmetele katsumustele, millest nimikangelased tänu heale õnnele ja enda nutikusele võluva paarina välja tulevad. Lugejat paelub raamatus tänapäeva Eesti selgesti äratuntav eluolu – värvikad killud küll Tartust ja Tallinnast, küll Soomest – probleemid, eksimused ja võidud, ning veidike päikest külmas ja soolases merevees.
Paljud ettevõtjad viivad oma ideid ellu liialt rutakalt, mille tulemusel jookseb seitse toodet kümnest ludinal lati alt läbi. David Bland ja Alex Osterwalder on võtnud nõuks seda statistikat muuta, pakkudes välja lihtsa meetodi, mis aitab heast ideest kuulikindla ärimudelini liikuda. Nende „Äriideede testimine“ selgitab, kuidas kahandada riski raisata aega, raha ja teisi ressursse ideedele, mis ei hakka kunagi tööle. Kuidas elimineerida strateegia ning testimise ja valideerimise vahel laiutavat lõhet? Kuidas teha kindlaks ja testida võtmetähtsusega hüpoteese väärtuspakkumise ja ärimudelitahvli abil? Kuidas langetada olulisi ärilisi otsuseid viisil, mis lubab toetuda enamale kui intuitsioon ja kõhutunne? Kuidas julgustada oma meeskonnas eksperimenteerivat mõtteviisi ja kuidas sellest vormida pidev ning jätkusuutlik protsess?
„Äriideede testimine“ on suurepärane käsiraamat suurfirma novaatorile, kes üritab korporatsiooni kitsendusi trotsides uusi äriprojekte käima tõmmata; idufirma ettevõtjale, kes tahab testida ärimudeli algkomponente, et vältida meeskonna ja investorite tarbetut aja, energia ning raha raiskamist; ja kõigile neile, kes ihkavad põhitöö kõrvalt oma äri püsti panna.
David Bland on nõustaja ja mitme ettevõtte asutaja, kes on oma töös keskendunud sellele, et aidata ettevõtetel saavutada turu ja nende toote vahelist sobivust. Enne nõustamistööd arendas David üle kümne aasta tehnoloogiavaldkonna idufirmasid. Seda maailma toetab ta tänini, jagades oma teadmisi mitmes Silicon Valley idufirmakiirendis.
Innukas ettevõtja ja nõutud esineja Alex Osterwalder on rahvusvaheliste menukite „Ärimudeli generatsioon“ ja „Väärtuspakkumise disain“ põhiautor. Aastal 2015 võitis ta Thinkers50 strateegiaauhinna, mida Financial Times nimetab juhtimisideede Oscariks.
Valikkogu sisaldab ligi poolteistsada sonetti peamiselt ajavahemikust 1974-1984. Sonettide ainevald on lai, ulatudes mütoloogiast ja kultuuriloolisest eksistentsimõtiskluste ning sõnaliste vaikeludeni. Kogumikku iseloomustab viimistletus, üldtoon on jahedavõitu ja kergelt nostalgiline.
Tinarolo – see kõlab väga salapäraselt, kuid pole ometi midagi muud kui hüüdnimi, mille üks sõbratar kunstnik Käthe Kollwitzile andis. Rohkem kui 60 aasta eest pidi Tintarolo ühe plakati kavandama, millega taheti üles kutsuda Berliinis laste mänguväljakuid rajama. Trude, tüdruk hoovimajas elavast töölisperest, aitas teda selles töös: koos oma õekese Anniga oli ta Kollwitzile modelliks.