Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Ameerika klassikuid
Vaata veelEsimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan «Arrowsmith» (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.
Romaani tegevus leiab aset väljamõeldud Yoknapatawpha maakonnas. Lugu on jaotatud neljaks osaks: esimese osa minategelaseks on vaimse puudega mees Benjy Compson; teises osas figureerib tema vend, depressioonis tudeng Quentin Compson; kolmanda osa jutustab kolmas ja äärmiselt õela iseloomuga vend Jason Compson; neljandas ja viimases osas minategelane puudub, kuid tähelepanu koondub perekonna mustanahalisele teenijannale Dilseyle. Oma legendaarses romaanis jutustab kirjanik rikkaliku, ent pisut sünge loo traditsioonilisest Mississippi perekonnast, mille iga tegelane astub lugeja ette äärmiselt elulise ja tõepärase karakterina.
Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».
"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.
soodukaga
Vaata veelNovellikogu. Teelahkmel. Koolmeister Sangvars. Jutt tollest, kes argipäeva riietuse all kannab klouni ülikonda. Pankrott. Perpetuum mobile .Püksid. "Kui Saara naerab" ja Karl Ast Rumor - elumerel seilaja ja poliitiline löömamees. Karl Ast Rumori elukäik
Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on toodud tähelepanu keskpunkti meie koolielu aktuaalseid, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel – oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajast.
Romaani "Kevadromanss" tegevus toimub 1939. aastal. Loo peategelased õpivad tolleaegse Prantsuse Lütseumi kümnendas klassis. Ajastu, ajalugu ja kool on autentsed, tegelased aga kõik välja mõeldud. Ehkki – iialgi ei saa välistada juhuslikke kokkusattumusi. Romaan on mõeldud kogu perele – eakamaile meenutusteks endistest aegadest, kus muru oli küll rohelisem, ent nagu tänapäevalgi tunti ebavõrdsust ning maadeldi majanduskriisiga. Noortele seevastu on huvitav lugeda oma eakaaslastest, kelle elunormid ja -hoiakud erinesid suuresti tänapäevastest, kuid unistati ja armuti ikkagi samamoodi. Nii võib kohati ehk iseennastki ära tunda.
1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. "Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid," lausus ta. "Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki." Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. "Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg."
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. "Lastekodu"-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.
Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.
Autor nimetab oma teost autobiograafiliseks romaaniks. Arved Viirlaid on kirja pannud oma mälestused Teise maailmasõja lõpuaastatest, mil ta viibis vabatahtlikuna Soome armees. Sündmused saavad alguse 1943. aastal, mil ta põgenes üle lahe Soome. Jalaväerügemendi JR 200 koosseisus tulid eestlased 1944. a. augustis kodumaale tagasi, et Saksa armee poolel anda viimsed lahingud Eesti pinnal. Sama aasta sügisel lahkus Viirlaid Soome suunal teistkordselt, millele järgnes pagulaselu Rootsis. Viirlaid kirjeldab elavalt Soome armee igapäevast elu – riviharjutusi, kasarmuelu, sõdurielu rõõme ja muresid, ei puudu koomilised juhtumisedki. Sõjasündmuste edenedes tuleb ka eesti üksusel sõjategevusse astuda, osaleda ositsioonisõjas Karjala kannasel Rajajõel. Pooleteise aasta jooksul kohtus autor paljude eestlaste ja soomlastega, kellest mitmete saatus hiljem traagiliseks kujunes.