"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega".

Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

See Ain Kalmuse ajalooline romaan käsitleb meie kodumaa üht heroilisemat perioodi. Teos algab piiskop Alberti võõruspeoga, kus vangistatakse Liivi maavanemad, ja lõpeb Tallinna lahinguga ning linna vallutamisega taanlaste poolt. Peategelaseks on autori eelmisest romaanist «Jumalad lahkuvad maalt» tuttav Tabelinus, kes elab läbi sügavaid pettumusi ja irdub ristiusust. Tema saatus ongi romaani tulipunktiks, millele ajajärgu dramaatika moodustab ereda tausta.

Trooja väljadel on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel.

Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: "Mind kehutas tahe edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükenee kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud."