Tooted

Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.

Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi – nii aadlikke kui ka mitteaadlikke – astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat’it, kodumaad, bolševike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.

See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.

Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.

Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.

Kristluse levikut läänemaailmas oleme harjunud pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism: Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette kristluse tormilise algusaja ja sellega kaasnenud hävingu.

Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas: 4. ja 5. sajandil purustas ja rikkus kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et kristlased nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega lihtsalt ei küündinud.

Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vast 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühte raamatukokku koondada.

Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“

Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“

Jeruusalemm, 1119. aasta. Väike rühm rüütleid, kes Esimese ristisõja järel selgemaid sihte otsivad, rajavad uue ordu. Neist saavad esimesed templirüütlid – eliitsõdalased, kes on valmis elu hinnaga kaitsma kristlastest palverändureid Pühal Maal. Järgmise paarisaja aasta jooksul kujuneb Templiordust keskaja võimsaim rüütliordu. Templirüütleid imetletakse ja kardetakse, neid ümbritsevad legendid ja kuulujutud.