.jpg)
Tooted
Uhke perekond. David Oliver unistab päevast, mil ta avaneb võimalus kätte maksta aristokraadist naabrile lord Framptonile, kes on teda hinge põhjani solvanud.
Isepäine tütar. Ilus ja särtsakas Laura Oliver armub endisse itaalia sõjavangi Giovannisse, kes töötab nüüd lihtsa kokana. Snoobist isa vastuseisu ja raevu trotsides põgeneb Laura kallimaga Londonisse.
Valguskiir pimeduses. Suurlinn, kuhu Giovanni ja Laura jõuavad, ei ole veel toibunud Teise maailmasõja traumast. Meeleheitlikku olukorda sattunud noored saavad loota ainult oma armastusele ja unistusele avada enda restoran.
Olgu juttu Cotswoldsi talu põldudest või Londoni kalaturgudest, kõrgklassi ballisaalidest või trööstitutest rentslitest – ennekõike räägib see raamat eelarvamustest ja pürgimustest, võimust ja kirest ning kahe noore inimese püüdlusest viia kõigi takistuste kiuste ellu oma ühine unistus.
Miami Beachi rannal seisva häärberi all on peidus kahekümne viie miljoni dollari eest kulda. Halastamatud kaabakad on seda aastaid jahtinud. Jõugu eesotsas on elajalike himudega Hans-Peter Schneider, kes elatab ennast rikkurite jubedate kujutelmade teokstegemisega.
Nende vastas seisab maja hooldav nooruke Cari Mora. Neiu on põgenenud oma kodumaalt Colombiast džunglisõja vägivalla eest ja elab Miamis ajutiselt kaitstud isiku hapra staatuse najal. Ta teeb leivaraha teenimiseks väga mitmesuguseid töid. Kaunis Cari jääb silma viimaks ometi peidetud aardeni jõudnud Hans-Peterile. Aga Cari Mora oskab üllatavaid asju ja tema elutahet on varemgi proovile pandud.
Meeste iha ja naiste ellujäämissoovi vahel hiilivad ringi koletised. Viimase saja aasta jooksul ei ole keegi suutnud manada neid esile verd tarretama panevamana kui sädelev Thomas Harris. „Cari Mora” on „Voonakeste vaikimise” autori Harrise kauaoodatud kuues romaan.
„Hannibal Lecteri keha võib ju olla mujal, aga tema vaim on taas siin … „Cari Mora” on väga iseäralik ja pentsik raamat, mis on peaaegu täielikult pühendatud inimjulmuse võigaste äärmuste kirjeldamisele.” – The Spectator
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
