Tooted

Inglise kirjaniku ja kriitiku Edward Morgan Forsteri (1879–1970) «Howards End» (1910) on kirjaniku mainekaim romaan. See on vaimukas jutustus, mille sündmused leiavad aset ühes väikeses Inglise külas. Forster kirjeldab kahe naabri vahelisi suhteid, milles põrkuvad pisut boheemlaslik kunsti- ja kirjandusmaailm ning karm realistlik ärimaailm. Ühel poolel on õed Margaret ja Helen Schlegel ning teisel Wilcoxide perekond. Õhkkonna muudavad pingeliseks nende keerukalt põimunud suhted. Heleni impulsiivne abielu Paul Wilcoxiga, Margareti soojad suhted kadunud mrs. Wilcoxiga, ning kahe perekonna muud kokkupuuted moodustavad raamatu edenedes tervikliku loo. Siin on peategelaste läbimõtlematuid tegusid, kiirelt vahelduvaid tundepuhanguid, vääritimõistmisi ning tegude paratamatuid tagajärgi – teisiti ei saakski, kui omavahel vastandatakse kaine mõistus ja südame hääl. 1991. aasta samanimelises filmis tegid kaasa Hollywoodi tippnäitlejad Emma Thompson ja Anthony Hopkins. Kokku on Forsteri teoste põhjal valminud viis Hollywoodi ekraniseeringut.

Autorile omane järsk huumorimeel ning sõjajärgse Saksamaa kriitiline kujutamine on ehedalt tunda 1965. aastal ilmunud satiirilises romaanis «Klouni silmaga», kus minategelane mängib meelsamini narri, kui võtab ühiskonnas sisse ootuspärase koha. Heinrich Bölli üheks populaarsemaks osutunud teos (müüdi kohe üle saja tuhande eksemplari) häiris tõsiselt katoliku kirikut. 1917. aastal Kölnis sündinud Heinrich Böll oli olulisemaid ja enimloetud Teise maailmasõja järgseid saksa kirjanikke. Böll oli väheseid oma kooli poisse, kel õnnestus vältida liitumist Hitlerjugendiga. Mobiliseerituna sai ta sõjas neli korda haavata, enne kui sattus ameeriklaste kätte vangi. Kirjutama hakkas ta peagi pärast sõja lõppu, esimesed lood avaldati 1947. Järgmise sakslasena pärast Herman Hesset pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna (1972). Kirjanikuna pidas Böll oma kohuseks olla ühiskonna südametunnistusele koputaja ning ta jagas seda rolli pikalt Günter Grassiga. Hoolimata oma katoliiklusest kritiseeris ta usinalt kirikut ning kaitses isikuvabadusi ja enesemääramisõigust. Nii ta raamatute hoiakud kui ka avalikud ütlemised põhjustasid Böllile hulganisti ebamugavusi, paremkonservatiivsed ajalehed kahtlustasid teda isegi vasakterroristide soosimises.

"Lolita" jutustab kõikehõlmavast ja vastupandamatust kirest, mida peategelane, keskealine kirjandusprofessor Humbert tunneb 12-aastase tütarlapse Lolita vastu. Pärast esmakohtumist saab tüdrukust mehe ihalusobjekt ja peagi kasutütar. Pärast tüdruku ema hukkumist asuvad mees ja tema väike nümf autoga teekonnale, mis ei saa lõppeda teisti kui dramaatiliselt. Teos, mis paheliseks peetud sisu tõttu keelustati mitmes riigis, kaasa arvatud kirjaniku sünnimaal Venemaal, on tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamat on valitud ka 20. sajandi saja parima ingliskeelse raamatu hulka.

"Mina, Claudius" on Gravesi kuulsamaid ajaloolisi romaane, mis ilmus esmakordselt 1934. aastal. See kirjeldab Rooma imperaatori Claudiuse ning tema lähikondlaste hiilgavat elu ja püüab seletada sündmuste tegelikke tagamaid. Tegemist on suurepärase ilukirjandusega, mille tegevus toimub tegelike ajalooliste sündmuste ja tegelaskujude taustal.

Robert Graves (1895–1985), tuntud romaanikirjanik, poeet, biograaf ja õpetlane sündis Londonis. Tõelise patrioodina ihkas ta võidelda koos kaaslastega sõjas, jäämata pelgaks kõrvalseisjaks. Pärast sõda valis kirjanik ja luuletaja rahulikuma elustiili ning kolis koos perega Mallorcale. Graves oli Oxfordi ülikooli professor ja Ameerika poeetide akadeemia liige ning pälvis Inglise kuningannalt medali tunnustuseks loomingu eest.

Romaani tegevuspaik on väike kaevandusküla Bestwood. Peategelane Paul, kellel on edukad vend-õde William ja Annie, elab koos oma alkohoolikust isa ja intellektuaalist emaga. Kuigi Paul õpib alles koolis, peab ta vabrikus töötama. Kuid töö jääb Pauli sagedasti kimbutavate haiguste tõttu pooleli. Kui Paul kohtab Miriamit, saab alguse armastuslugu. Tüdruku tugev ja võimukas iseloom ning Pauli ema ülihoolitsev armastus oma poja vastu loovad peagi pingelise õhkkonna. Pauli elu kulgeb vaikselt edasi, ja ka armastatud vahelduvad, kuid loo peajooneks jäävad siiski ema ja poja vahelised suhted, mis leiavad kulminatsiooni romaani lõpus. Inglise kirjanik D. H. Lawrence (1885–1930) on kuulus oma realistliku esitlusviisi poolest, mis talle omal ajal ka pisut ebameeldivusi tekitas. Nimelt ei soovinud kirjastajad avaldada Lawrence'i teostes sisalduvaid erootilisi kirjeldusi, mida peeti pikka aega heale maitsele vastuvõetamatuks. Oma esimese ja samas autobiograafilise romaani "Pojad ja armastajad" (1913) kirjutas David Herbert pärast ema surma, kellega kirjanikul olid väga lähedased suhted. Kuigi esialgu lükati raamat tagasi, saatis seda pärast ilmumist ääretu edu. Tegemist on ühe esimese inglise romaaniga, mis kirjeldab lähemalt töölisklassi eluolu ja ellusuhtumist. See on realistlik lugu, milles kirjanik ei püüa tõde ilustada, vaid sätib selle lugeja ette täies ilus ja armetuses.

"Sitsiillane" on romaan, mille tegevus toimub Michael Corleone kaheaastase saarepaguluse lõpul Sitsiilias. Raamat räägib legendaarse Sitsiilia lindprii, robinhoodiliku Salvatore Guiliano trügimisest kurikaelte maailma tippu, tema konfliktidest saart valitseva maffiaga ning jäägitu usalduse võimalikkusest. "Ristiisa" sündmuste vahele asetatuna paljastab "Sitsiillane" Michael Corleone tegelaskuju iseloomu muutumist ja selle motiive. Lisaks maffiaromaanile omaselt ärevatele sündmustele avab lugu Sitsiilia ning saare paljukannatanud asukate ajaloolis-kultuurilist tausta, tehes seda vaid heale ajaloolisele põnevikule omase sulavuse ning nauditavusega. 

Sarnaselt vahel kõigi aegade parimaks filmiks peetava "Ristiisaga" on ka "Sitsiillane" toodud kinolinale. 1987. aastal lavastas selle režissöör Michael Cimino.

Eraldiseisvat armastuslugu käsitlevat «Swanni armastust» peetakse üheks paremaks võimaluseks Prousti mammutteosega tutvuda. Charles Swann on Pariisi kõrgkihti kuuluv börsimaaklerist kunstikriitik ja -vahendaja, kes näeb kohatud naistes vaid võrdlusmaterjali kuulsatel maalidel kujutatutega. Selline arusaam põhjustab ta lootusetu armumise kurtisaan Odette de Crecysse, kes ei hooli oma kogenud võrgutaja võimetusest tõeliselt armastada ning meelitab tolle väljapääsuta abiellu. 1871. aastal Pariisis sündinud ning Sorbonne´i ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Marcel Prousti «Swanni armastus» on tegelikult katkend tema suurromaanist «Kadunud aega otsimas». Seitsmes köites ilmunud ja peamiselt vaba teadvusvoolu stiilis kirja pandud 20. sajandi kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid hõlmab üle 3200 lehekülje ning enam kui 2000 tegelaskuju. Prantsuse mainekaimat kirjandusauhinda jagav Pariisi Goncourt´i akadeemia valis «Kadunud aega otsimas» prantsuse kõigi aegade kaheteistkümne parema raamatu hulka.

"Tatarlaste kõrb" (1940) on lugu noorest ohvitserist, kes suunatakse tööle kaugele ja pea inimtühja mägede vahel asuvasse garnisoni. Noormees saab tunda tõelist koduigatsust ja unistab normaalse elu juurde naasmisest. Hoolimata kõigest jääb ohvitser kaunilt kirjeldatud mägimaastikule mitmekümneks aastaks – lootes, et ühel päeval jõuab kohale vaenlane, kelle vastu võideldes saabuks ükskord ka tema hiilgehetk.

Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.