Tooted
"Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu ülemöödunud sajandi teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiliselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu. Romaanis jutustatakse kahe noorpaari pulmadest, mis toimuvad kõigiti kombepäraselt: peig ja mõrsja pole teineteist varemalt näinud, abielu toimub ainult vanemate soovil ning ilma vastastikuse armastuseta. Sattunud äkki tormi kätte Gangesel, hukkuvad pulmalised viimseni. Ainult juhuse läbi pääsevad noormees ja neiu, kes ennast eksikombel meheks ja naiseks peavad. Teose keel on lihtne ning dialoogile lähenev.
"Salambo" käsitleb tähtsat episoodi Kartaago ajaloost. Võimas kaubitsejate ja mereröövlite vabariik on kurnatud pärast esimest äpardunud jõuproovi tõusva Roomaga. Palgasõdurite ülestõus ähvardab hävitada vabariigi türannilise ülemkihi võimu. Viimase all on pidanud kannatama ka Hamilkar Barka, vabariigi väljapaistvaim väejuht ja riigimees, kes ise kuulub sellesse kihti. Kuigi ta sellega kaitseb selle kihi huvisid, peab ta end kohustatuks Kartaago eest võitlema, sest kihihuvid põimuvad tema arusaamises tihedalt ühte isamaa huvidega. Organiseeritud riikliku võimu esindajana saavutab ta võidu palgasõdurite üle, kelle võitlus oma õiguste eest on õiglane, kuid paratamatult stiihiline. Põhjalikud uurimused võimaldasid kirjanikul pakkuda haaravaid ja üksikasjalisi pilte antiikaegsest ühiskonnast. Ülestõusnute juhi, kangelasliku Matho saatuslik kirg Hamilkari tütre Salambo vastu aitab kaasa ka süvenemisele antiikaja inimeste hingeellu.
"Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta. "Wilhelm Meisteri õpiaastad" ongi Johann Wofgang Goethe romaan "isiksuse kasvatamisest", mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.
Käesolevas romaanis on kirjanik intuitiivselt ette näinud kogu XIX sajandi ühiskondlik-majanduslikku arengut ja kõigist neist muudatustest tulenevaid vaimseid ning kasvatuslikke konsekventse. Goethe viimased eluaastad olid täidetud selle tunnetamisega, mille tulekuks "aeg oli käes" ja mille tulekut peab kiirendama igaüks ksa või omaenda kaua hellitatud, kuid juba iganenud aegadesse kuuluvatest ideaalidest loobumise arvel. "Wilhelm Meisteri rännuaastates" ongi palju "loobumist" - inimlike ja kasvatuslike põhimõtete nimel esitab Goethe siin ideid, mis ulatuvad kaugele eemale klassikalisest ja kodanlikust kultuurist, mida luua ja süvendada Goethe ise esmajoones oli aidanud. Goethe loobub siin eraisikulise igakülgsuse ideaalist, - üksikisik peab end mingil ühel alal välja arendama ja lisama omapoolse panuse ühiskonna hüvanguks.