.png)
Tooted
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.
Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan.
„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu.
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid.
Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.
„„Ilma” fragmentaarne struktuur kutsub esile talumatu emotsionaalse intensiivsuse: selle loo tuumas on midagi, mida ei saa jutustada otseselt, sirge kronoloogia järgi, sest seda tehes vaataksid otsekui päikesesse.” – New York Times
Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Kui Raymond Prout 1988. aastal kodulinnas Belfastis lennukilt maha astub, tunneb ta, nagu oleks sattunud võõrale maale. Tänaval püüavad tema pilku suured plakatid, mis kutsuvad kodanikke üles kergendama südametunnistust ja helistama politsei anonüümsele teateliinile, kui neil peaks olema väärtuslikku teavet terroristide tegevuse kohta. Raymondi mõtted pöörduvad aga tagasi minevikku, kui ta kuuleb noorusajast tuttavat evangelistide hüüdu: „Tulge kuulake lugu Joonast ja valaskalast, kes viis ta ookeani sügavikku!”
Ühtlasi meenub talle saatuslik öö 1942. aasta jõulude paiku. Öö, mil tal tuli Põhja-Iirimaa ranniku kohal salaja natside lennukist langevarjuga alla hüpata ja läbi pilkase pimeduse vanematekoju jõuda. Mis oli viinud ta Hitleri-Saksamaale ja mida pidi ta võtma ette, olles muutunud kodumaal tagaotsitavaks? Pärast koletise kõhust pääsemist tuleb Raymondil kõndida mööda kitsast rada, kus kohtuvad mälestused, lojaalsus, õiglus ja süü. See teekond pillutab teda Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahel, jõudes lõpuks dramaatilise kulminatsioonini.
Fionntán de Brún on sündinud Belfastis ja töötab praegu iiri keele professorina Maynoothi ülikoolis. Ta on hariduselt kirjandusloolane ja avaldanud arvukaid uurimusi tänapäeva iiri kirjanduse kohta. 2005. aastal ilmus tema sulest novellikogumik „Litir ó mo Mháthair Altrama agus Scéalta Eile” („Kiri minu kasuemalt ja teisi lugusid”). „Koletise kõhus” on tema esimene romaan ja võitis 2022. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha.
„Raymond Prouti eneseotsingu lugu on haarav ja olulisi küsimusi püstitav. See paneb paratamatult mõtlema olnule ning elus tehtud valikutele. Kas need on toonud ringiga alguspunkti tagasi või viinud uutele radadele? See on küsimus, mis jääb „Koletise kõhus” lugemisel kummitama.” – David Vseviov
"Mangroovi ületamine" jutustab ühe kariibi saare ühiskonnast. Guadeloupe. Francis Sancher leitakse näoli mudast. Ta oli võõras, kes end mõni aeg tagasi väikses Rivière au Seli linnakeses sisse seadis. Nägus mees võrgutas naisi, kogus sõpru ja vaenlasi, mõjutades mitmeid eluteid. Kohalikel, kes kogunevad surnuvalvet pidama, on igaühel midagi meenutada.
Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.
Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.
„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.
Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.
Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.
Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.
Liibüa päritolu kirjanik Hisham Matar sündis 1970. aastal Ameerika Ühendriikides pagulasperes, õppis Suurbritannias arhitektuuri ja elab seal tänini. Tema esikromaan „Meeste maal” („In the Country of Men”) jõudis 2006. a Bookeri preemia lõppvalikusse, „Naasmine” („The Return”) sai 2017. a Pulitzeri preemia. „Minu sõbrad” („My Friends”) pälvis 2024. a Orwelli preemia ja nomineeriti USA riiklikule kirjanduspreemiale.
Mis siis saab, kui oled sündinud madalal, kus inimese elutee peaks justkui mingi vääramatu seaduse käsul kulgema mööda ühtesid ja samu viletsuserööpaid, aga sinu hing ihkab midagi hoopis muud? See teistsugune maailm, kuhu sa tead end kuuluvat, on ju ometi kusagil olemas. On olemas inimesed, kelle jaoks see maailm on enesestmõistetav ja loomulik, kes on üles kasvanud teistsugustes majades, teistsuguste asjade ja ideede keskel, kelle kehadki on juba teistsugused. Kuidas nendeni jõuda? Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kuid alati, nagu selgub ka Édouard Louis’ kaasakiskuvast autobiograafilisest jutustusest, leidub selles ümbruses mõni inimene, kes arvab teisiti. Keegi, kes tuleb sulle appi, kes saab aru sinu metsikust soovist muutuda. Sa muutudki. Sinust saab keegi teine, kui oleks pidanud. Aga see on valus tee, sest eks tähenda muutumine mõnede arvates ka reetmist. Teiste jaoks saab su tunnistus oma muutumisest aga julgustuseks – muutuda ise, murda välja…
Édouard Louis maandus prantsuse kirjandusse 21-aastaselt suurt tähelepanu äratanud romaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) – niisugune oli nimelt tema sünninimi. „Muutuda: meetod” (2021) on tema autobiograafiliste ja perekonnalooliste teoste sarjast seni viimane ja omamoodi nende kõigi süntees. Édouard Louis’ raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja nende dramatiseeringuid toodud lavale mitme maa teatrites.
"Salakaval valu" on inglise kirjaniku Andrew Milleri esikromaan, mis kujunes kirjanduslikuks sensatsiooniks. Osavalt ülesehitatud jutustust geniaalsest arstist, kes ise ei tundnud valu, on arvustustes nimetatud tõeliseks triumfiks, inimsuse lätete lahkamiseks, kurvaks, naljakaks ja kauniks üheaegselt. Ning muidugi ka üheks tähtsaimaks kirjandussündmuseks 1997. aastal.
