Tooted

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Serhi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt. Serhi Žadani loomingust on eesti keeles avaldatud ka luuletusi Maarja Kangro tõlkes (Vikerkaar nr 9, 2014, Looming nr 3, 2022, tõlkeluulekogus „Varietee“) ning kolm esseed Riina Roasto tõlkes (Akadeemia nr 9, 2017).

Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.

Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“

Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).

Eesti keeleteadlase Johannes Aaviku (1880–1973) keeleuuendus oli täiesti ainulaadne ettevõtmine: süsteemselt ja sihikindlalt otsis ta võimalusi, kuidas eesti keelt puhastada, korrastada, rikastada ja kaunistada. Rikas keel on „kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt!“ – nii kõlas tema meeldetuletus ja üleskutse kõigile eesti keele kõnelejatele.

Näitleja, teatripedagoog ja tõlkija Anu Lamp (snd 1958)kirjutas Johannes Aaviku keeleuuendusmõtteist inspireerituna kongeniaalse ja sütitava teksti, mis sai 2006. aastal aluseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu lavakavale „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“. 

Raamatu lõppu on lisatud valik teatritudengite stiiliharjutusena kirja pandud keeleuuenduslikku omaloomingut otsekui vastusena Aaviku 1961. aastal väljendatud mõttele: „Ja ma loodan, et tulevikus ehk leidub siiski, tõuseb mõni noor, kes hakkab mulle abiliseks ja minu tööd jätkama või vähemalt üritama ja soovitama, propagandat tegema, et rohkem läbi läheks. Seda ma loodan.“ 

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

1961. aastal Helsingis sündinud Kjell Westö on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele, sealhulgas korduvalt Soome kirjanduse peaauhinnale Finlandia, mille ta pälvis 2006. aastal oma neljanda romaaniga „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat, 2011). 2002. aastal ilmunud romaan „Lang“ on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastuvad lugejale ilustamata kaadrid meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Kjell Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerivad hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimused: „Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?“. Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed „Terendus 38“, „Väävelkollane taevas“ ja „Tritonus. Saarestikulugu“ (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel „Bruusi juhtum“ (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse. 

Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. 

Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

„Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.

Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.

Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.

Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.

Tove Ditlevsen on eesti lugejale tuntud eluloolistel seikadel põhinevate romaanide  „Lapsepõlve tänav“ ning  „Kopenhaageni triloogia“ autorina. Vähem on teada, et tegu on ka andeka lühilugude kirjutajaga, kelle tekstid jõudsid esmakordselt eesti keelde kogumikuna  „Noor tütarlaps saab vanaemaks“. Tegu oli valimikuga kogust  „Kevad“, mille 2025. aastal täies mahus lugejate ette toome.

Ditlevseni meisterlikud lühilood torgivad südant ning viivad inimhinge valukohtadesse: adopteeritud poisi pähe, kes tunneb, et on perest kõrvale jäetud, kui perre sünnib „päris oma“ laps; tüdruku kõrvale, kes igal õhtul pisarsilmi ema koju ootab; perekonda, kus otsustatakse oma pattude lunastuseks isale aiakrunt osta, või sellesse kummalisse olukorda, kus me mõnel päeval iseennast ära ei tunne.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Juan Preciado annab surivoodil olevale emale lubaduse otsida üles oma isa Pedro Páramo. Seeläbi satub ta Comalasse – külla, mis varem kees elust, ent on nüüdseks välja surnud, ning pole lõpuni selge, kas selle üle valitsevad vähesed alles jäänud elanikud või seal oma elu veetnud inimeste hinged. Nende lugude kaudu avaneb Juanile pilt olnud ajast ning tema isa rollist piirkonna käekäigus. „Pedro Páramo“ on polüfooniline romaan, kus väga olulisel kohal on poeetiline ja müütiline mõõde, kuid avaneb ka Mehhiko tegelikkus XX sajandi esimesel poolel, mil revolutsiooni ajal ja järel maapiirkonnad vaesusid, lokkas mässuliste jõukide omavoli ning õnne asuti otsima linnadest. Juan Rulfo (1917–1986) ilukirjanduslik pärand koosneb vaid kahest romaanist ja ühest jutukogust, kuid teda peetakse üheks Mehhiko kirjanduse olulisimaks hääleks ja suurimaks Ladina-Ameerika kirjanduse uuendajaks. Uuele väljaandele on kirjutanud saatesõna Ruth Sepp, kes tutvustab autori elukäiku, tema loomingus olulisi teemasid ja selle kohta kirjandusloos ning annab ka põhjaliku ülevaate romaani ajaloolisest taustast.

Anaïs Nini „Spioon armastuse majas“ jälgib Sabinat, naist, kes armastust otsides end naudingutesse kaotab. Justkui näitleja vahetab naine rolle vastavalt sellele, kellega parasjagu aega veedab, kadestades seejuures kergust, millega päris näitlejad igal õhtul oma lava-mina maha jätavad ja tavaellu naasevad. Sabina peab iga rolli osaks endast ning nendib ühel varahommikul, et saab esimest korda aru Duchamp’i maalist „Trepist laskuv akt“, kus trepist alla kõnnivad ühe ja sama naise kaheksa või kümme kontuuri nagu naise isiksuse mitu paljastust, mis on osavalt mitmeks kihiks jagatud. Ühte pole võimalik teisest eraldada, nii nagu ei saa me koju naastes maha koorida oma nahka. 1954. aastal ilmudes äratas lugu tähelepanu kangelanna tõttu, kellel võib näha varem meestegelastele iseloomulikuks peetud jooni: ta otsib aktiivselt armusuhteid, kuid hülgab need kergekäeliselt. Kõike seda saadab hirm end liigselt siduda ning samas kõigele vasturääkiv turvatunde otsing. Anaïs Nin (1903–1977) oli USA kirjanik, kes on enim tuntud oma päevikute, aga ka romaanide poolest, mis tihti käsitlesid naiselikkust ja seksuaalsust. Uustrükki saadab tõlkija Anne Lange järelsõna, mis avab autori loomingu põhimõtteid ja tagamaid.

Mati Undi romaan „Via Regia“ on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et „teatrielu on tegelikult reaalne elu“ ja „laval ei tehta kunsti, vaid elatakse“. Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht. „Elu võimalikkusest kosmoses“ kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent juba selles teoses võib märgata hiljem autorile nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal. Uustrüki saatesõna on kirjutanud Tiit Hennoste.