Tooted

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Serhi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt. Serhi Žadani loomingust on eesti keeles avaldatud ka luuletusi Maarja Kangro tõlkes (Vikerkaar nr 9, 2014, Looming nr 3, 2022, tõlkeluulekogus „Varietee“) ning kolm esseed Riina Roasto tõlkes (Akadeemia nr 9, 2017).

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

„Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki.“ „Ketsid“ on noore Austria autori Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu. Travnicek on rohkete auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija, kelle lakooniline, poeetiline ja samas sentimentaalsusevaba stiil, vaimukus ja sotsiaalne närv on „Ketsidest“ teinud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika.

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

1961. aastal Helsingis sündinud Kjell Westö on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele, sealhulgas korduvalt Soome kirjanduse peaauhinnale Finlandia, mille ta pälvis 2006. aastal oma neljanda romaaniga „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat, 2011). 2002. aastal ilmunud romaan „Lang“ on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastuvad lugejale ilustamata kaadrid meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Kjell Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerivad hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimused: „Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?“. Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed „Terendus 38“, „Väävelkollane taevas“ ja „Tritonus. Saarestikulugu“ (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel „Bruusi juhtum“ (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks. Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse. Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. „Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Loomingu Raamatukogu üks legendaarsemaid vihikuid, 1968. aastal ilmunud valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla“ jäi pikka aega ainsaks võimaluseks tutvuda Artur Alliksaare luulega. Siit on saanud tuule tiibadesse Alliksaare üldtuntud luuletused, nagu „Aeg“, „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!“, „Olen ürgloitsu logose laps“, „Õhtute kollane tolm“ ja „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Paul-Eerik Rummo valis kogumiku tsüklitesse luuletusi Alliksaare erinevatest loomeperioodidest ning kirjutas saatesõnas, et pidas oluliseks valgustada Alliksaare luuletamise tulemuste kõrval ka tema luuletamise protsessi, silumata ürgkaootilisust ja kõlade vabajooksu.

Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. Samuti ilmub esimest korda raamatukaante vahel Leo Metsari saatesõna, mis jäeti „taktikalistel kaalutlustel“ avaldamata. Luuletusi saadavad pildid Alliksaare käsikirjadest.

Koostanud Paul-Eerik Rummo. Saatesõna Paul-Eerik Rummo ja Leo Metsar.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Juan Preciado annab surivoodil olevale emale lubaduse otsida üles oma isa Pedro Páramo. Seeläbi satub ta Comalasse – külla, mis varem kees elust, ent on nüüdseks välja surnud, ning pole lõpuni selge, kas selle üle valitsevad vähesed alles jäänud elanikud või seal oma elu veetnud inimeste hinged. Nende lugude kaudu avaneb Juanile pilt olnud ajast ning tema isa rollist piirkonna käekäigus. „Pedro Páramo“ on polüfooniline romaan, kus väga olulisel kohal on poeetiline ja müütiline mõõde, kuid avaneb ka Mehhiko tegelikkus XX sajandi esimesel poolel, mil revolutsiooni ajal ja järel maapiirkonnad vaesusid, lokkas mässuliste jõukide omavoli ning õnne asuti otsima linnadest. Juan Rulfo (1917–1986) ilukirjanduslik pärand koosneb vaid kahest romaanist ja ühest jutukogust, kuid teda peetakse üheks Mehhiko kirjanduse olulisimaks hääleks ja suurimaks Ladina-Ameerika kirjanduse uuendajaks. Uuele väljaandele on kirjutanud saatesõna Ruth Sepp, kes tutvustab autori elukäiku, tema loomingus olulisi teemasid ja selle kohta kirjandusloos ning annab ka põhjaliku ülevaate romaani ajaloolisest taustast.

Anaïs Nini „Spioon armastuse majas“ jälgib Sabinat, naist, kes armastust otsides end naudingutesse kaotab. Justkui näitleja vahetab naine rolle vastavalt sellele, kellega parasjagu aega veedab, kadestades seejuures kergust, millega päris näitlejad igal õhtul oma lava-mina maha jätavad ja tavaellu naasevad. Sabina peab iga rolli osaks endast ning nendib ühel varahommikul, et saab esimest korda aru Duchamp’i maalist „Trepist laskuv akt“, kus trepist alla kõnnivad ühe ja sama naise kaheksa või kümme kontuuri nagu naise isiksuse mitu paljastust, mis on osavalt mitmeks kihiks jagatud. Ühte pole võimalik teisest eraldada, nii nagu ei saa me koju naastes maha koorida oma nahka. 1954. aastal ilmudes äratas lugu tähelepanu kangelanna tõttu, kellel võib näha varem meestegelastele iseloomulikuks peetud jooni: ta otsib aktiivselt armusuhteid, kuid hülgab need kergekäeliselt. Kõike seda saadab hirm end liigselt siduda ning samas kõigele vasturääkiv turvatunde otsing. Anaïs Nin (1903–1977) oli USA kirjanik, kes on enim tuntud oma päevikute, aga ka romaanide poolest, mis tihti käsitlesid naiselikkust ja seksuaalsust. Uustrükki saadab tõlkija Anne Lange järelsõna, mis avab autori loomingu põhimõtteid ja tagamaid.

„Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu,“ tõdes Simone de Beauvoir oma ema hääbumist jälgides. Autor kirjeldab tundlikult ja kohati ehmatava otsekohesusega ema viimaseid elunädalaid pärast seda, kui ta kodus kukkumise järel haiglasse viiakse ja tal vähk avastatakse. Paratamatusega silmitsi seismine paneb tütre vaatama tagasi ema elule, uurima tema valikuid ja kujunemist, ohverdusi ja unistusi. Niisama ausalt vaatleb ta omaenda tundeid ja analüüsib nende omavahelist kohati keerukat suhet. Välja joonistub ajastuline portree naise rollist ühiskonnas ja talle pandud ootustest ning ka ajatu, ühtaegu ainulaadne ja üldine lugu emast ja tütrest ning sellest, kuidas seisa silmitsi oma lähedase surmaga.

Raili Marlingu kirjutatud saatesõna „Simone de Beauvoiri muutuvad tõlgendused“ annab ülevaate autori elust ja loomingust ning tutvustab tema tegevuse ajas muutunud käsitlusi.

 

Mati Undi romaan „Via Regia“ on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et „teatrielu on tegelikult reaalne elu“ ja „laval ei tehta kunsti, vaid elatakse“. Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht. „Elu võimalikkusest kosmoses“ kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent juba selles teoses võib märgata hiljem autorile nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal. Uustrüki saatesõna on kirjutanud Tiit Hennoste.