Tooted

New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller. Valitud korduvalt aasta parimaks raamatuks, muu hulgas Science Friday, Timesi, Popular Mechanicsi ning Science Newsi poolt. Dinosaurused olid suured, rumalad ja jõhkrad elukad, evolutsiooni tõelised läbikukkujad. Just sedavõrd primitiivselt käsitleti neid müstilisi olendeid ajal, mil paleontoloogiamaailma ühe säravaima tegija Steve Brusatte’i püksid veel koolipinki nühkisid. Raamatu "Dinosauruste tõus ja langus" autor on veendunud, et need stereotüübid on absurdselt valed. Seda kinnitavad ka üha uued avastused – keskmiselt kord nädalas leitakse uus dinosauruseliik – ning täiustunud uurimismeetodid. Arenevad tehnoloogiad aitavad paleontoloogidel mõista dinosauruste bioloogiat ja evolutsiooni moel, mis oli veel hiljuti kujuteldamatu. Nende aju ja meelte uurimiseks kasutatakse kompuutertomograafe, arvutimudelid näitavad dinosauruste liikumist ning võimsad mikroskoobid paljastavad, mis värvi nad olla võisid. Raamat annab võrratu ülevaate sellest, kust dinosaurused pärinesid, kuidas nad domineerima hakkasid, kuidas mõni neist hiigelsuureks muutus, samal ajal kui teistel suled ja tiivad arenesid ning neist aegamööda linnud said. Brusatte kirjeldab elavalt, kuidas dinosaurused arenesid koos muutuva maailmaga, mis oli hiigelsuurte vulkaanipursete ja asteroidilöökide sihtmärgiks, mille mandrid liikusid ringi, meretase kõikus pidevalt ning temperatuur kerkis ja langes kapriisselt. Nad küll kohastusid keskkonnaga, kuid viimaks enamik neist suri, suutmata ootamatu kriisiga toime tulla. Meil oleks nende teekonnast paljugi õppida.

Eestist on avastatud sadu aardeid kümnete tuhandete müntide ja ehetega. Paljudest küladest on tulnud päevavalgele mitu eriilmelist ja -aegset aardeleidu. On ju Eesti äärmiselt keeruka ajalooga maa, mida räsinud korduvalt sõjad, näljahädad ja katkud. Enam kui kord on terved külad koolnud inimestest tühjaks, võõra kadeduse pelus maja- või õuenurka kaevatud varanatuke jäänud sajandeiks õnnelikku leidjat ootama. Raamat "Eesti muinasaarded" tutvustab lähemalt Eestist avastatud muinasaardeid, mille nimetuse alla mahuvad sellised leiud, mis on maapõue jäänud viimase jääaja ja 13. sajandi neljanda veerandi vahel. Eestis on traditsiooniliselt muinasaja lõpuks loetud maa vallutamist Saksa ja Taani ristisõdijate poolt aastatel 1208–1227 toimunud sõdades, mida kirjeldab Henriku Liivimaa kroonika. Kuigi raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti eriaegsete varanduste olemusest, nende peitmise võimalikest põhjustest ja tagamaadest, keskendub see siiski eeskätt läänemeresoomlaste igapäevaelu mõjutanud peamistele kaubateedele ja -kontaktidele, mis on hästi jälgitavad tänu aaretes sisalduvatele importesemetele.

Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastate kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Ebaseadusliku äriga seotud inimesed ei kipu tavaliselt nii avameelselt oma elust pajatama. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. "Eht narkoärikas" on tempokas lugu täis hullumeelseid juhtumeid, vägivaldseid pöördeid ja öiseid lende. "Luis Navia oli Colombia ja Mehhiko suuremate kartellide mõjukas uimastivedaja ning tema teadmised sellest, kuidas USA ja Euroopa narkootikumidega üle ujutati, on ainulaadsed. Ülemaailmse kokaiinikaubanduse telgitagustest ning selle tipus troonivate tegelaste pöörasest, kuid ohtlikust elust pole keegi kunagi paremat ülevaadet andnud." Peter Walsh, raamatu "Drug War: the Secret History" autor

"Ei ühtegi kerget päeva" on tõetruu kirjeldus maailma kõigi aegade ühe tagaotsituima mehe Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni kavandamisest ja läbiviimisest.

Jutustuse on kirja pannud terroristide võrgu juhi tabamises osalenud eriüksuslane Mark Owen, kes oli koos oma lähemate kaasvõitlejatega tunnistajaks bin Ladeni viimastele eluhetkedele, ning ajakirjanik Kevin Maurer.

Raamat viib lugeja otse keset USA terrorismivastase sõja lahinguvälja ja kirjeldab nii maailma ühe parima eliitüksuse argipäeva kui selle tegevuse tipphetki.

Lugu algab kopteriõnnetusega, mis oleks Owenile peaaegu saatuslikuks saanud, ning lõpeb Bin Ladeni surma kinnitava raadioside seansiga. Nende sündmuste vahele mahuvad kaasakiskuvad lood sellest, kuidas eriüksuslased end pidevalt kõige rängemate füüsiliste ja vaimsete katsumustega proovile panevad. Owen jutustab suurest hulgast varem avalikustamata missioonidest, mis heidavad valgust eriüksuse elule, tööle ning arengule pärast 11. septembri sündmusi, ning kirjeldab ka erioperatsioone, mis varem avalikkuse ette ei ole jõudnud. Lugu ilmestavad autori fotod ja põhjalikud skeemid Osama bin Ladeni tabamise operatsioonist. "Ei ühtegi kerget päeva" on haarav jutustus me lähiajaloo ühest silmapaistvast sündmusest, millest on saanud ülemaailmse terrorismivastase võitluse oluline verstapost.

See raamat kõneleb erakordse saatusega naistest, kellest Te tõenäoliselt kunagi kuulnud pole. Sellegipoolest on nad ajalukku jätnud oma jälje. Raamatus käsitletud rohkem kui saja naise hulgas on teadlasi, kunstnikke, valitsejaid, aga ka sõdalasi, narkobosse, ususekti juhte ja palju teisi põnevaid persoone. Autor Maria Pettersson ütleb, et ta ei kirjutanud teost naiskangelastest. "Tõesti, mõned neist võinuks olla suurepärased eeskujud, samas kui teised olid pigem inimkoletised. Enamik jäi aga nende kahe äärmuse vahele, nagu me kõik." Need silmi avavad ja uskumatudki lood panevad küsima, miks on need naised unustuste hõlma vajunud. Ning kuhu oleks maailm praeguseks jõudnud, kui kõigil naistel oleks juba tuhandeid aastaid lastud kasutada oma mõistust ja võimeid täiel määral. "Erakordsed naised" ilmus Soomes 2020. aasta augustis ja jõudis juba aasta lõpuks teabekirjanduse müügiparemiku 2. kohale. Peale ajalooliste fotode ja portreede on raamatus eesti kunstniku Kristi Markovi illustratsioonid.

Kui noor õppejõud Alex Bezzerides anatoomialoenguid andma hakkas, keskendus ta esialgu inimkeha toimimise selgitamisele. Oma aastatepikkuse töö käigus hakkas ta aga üha enam mõtlema ka küsimusele, miks meie kehad sageli ei toimi. Miks on viljatus nii levinud probleem? Miks rebestavad paljud põlvemeniski? Miks on rinnaga toitmine sageli nii valulik? Miks enamikel inimestest ei mahu hambad suhu ära? Miks meil on nii palju prillikandjaid? Miks söögi- ja hingetoru on nii lähestikku, et meil on risk lämbuda? "Vajasin vastuseid. Kui olin läbi vaadanud sadu ja sadu teadusajakirjades avaldatud uurimusi, sain teada, et vastused on sageli väga ootamatud," kirjutab Bezzerides. Selles üllatavaid fakte ja sooja huumorit täis ning mõneti lohutust pakkuvas raamatus vastabki ta küsimusele, kuidas meie kehad on evolutsiooni käigus vormunud ja mis on seejuures läinud veidi viltu.

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Pärast õpinguid Oxfordis asus Laurence Rees väntama ajaloodokumentaale telejaamas BBC, intervjueerides paljusid Hitleri käsilasi ja Stalini lähikondseid – inimesi, keda tänaseks pole enam elavate kirjas. Tollaste kohtumiste käigus avastas ta, et kuigi Hitler ja Stalin põhjustasid maailmale ühtmoodi kohutavaid kannatusi, erines kardinaalselt nende valitsemisstiil ja see, kuidas režiimi üles ehitati. Teema kahe türanni erinevusest on paelunud Laurence Reesi siiani ning tema 30-aastase töö tulemusena sündis nüüd raamat "Hitler ja Stalin". Kasutades varem avaldamata meenutusi sõduritelt, tsiviilisikutelt ja inimestelt, kes mõlemat meest isiklikult tundsid, seab Rees kahtluse alla paljud kauaaegsed väärarusaamad nende kahe türanni kohta. See on meistriteos ühelt tänapäeva parimalt Teise maailmasõja asjatundjalt. "Kaht koletist käsitlevas haaravas uurimuses on tunda Reesi teravat pilku ja originaalset lähenemist." Antony Beevor

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.

160 aastat pärast neandertallaste avastamist kipume me seda esiajaloolist inimest ikka ette kujutama kuskil külmunud kõnnumaal hulkuva ilmetu kujuna, kes karmides oludes imekombel elus püsis, aga Homo sapiens'i saabudes välja suri. Ometi on viimastel aastakümnetel lisandunud selle inimese liigi kohta tohutult palju uusi teadmisi, mis sellise arusaama ümber lükkavad. Tunnustatud Briti arheoloog Rebecca Wragg Sykes juhatab lugeja olulisimate neandertallast puudutavate avastuste juurde ning näitab, kus ja kuidas ta elas, milline oli tema kultuur ja armuelu. Mis kõige tähtsam – ta kummutab ettekujutuse neandertallasest kui tähtsusetust Homo sapiens'ile allajääjast. Meie silme ette kerkib uudishimulik, leidlik, osav ja ennekõike kohanemisvõimeline muistne sugulane. "See pole lugu ainult sellest, kuidas hoopis teistsugusel viisil inimeseks olla, vaid sellestki, kuidas peaksime uue pilguga vaatama ka iseend," ütleb autor. Sykes on teinud märkimisväärset tööd, sünteesides tuhanded teadusuuringud üheks kergesti haaratavaks looks. [–-] Me kipume käsitlema kõiki inimese liike enda kaudu. Me näeme neid kui verstaposte Homo sapiens'i tekkeloos ning me tunneme huvi, mil moel me neist üle olime, kas me seksisime nendega ja kas me suretasime nad välja. Aga Sykesi käsitluses on Homo sapiens vaid kõrvaltegelane loo lõpus. "Hõimlased" seab esikohale neandertallase. Raamatu "Sapiens" autor Yuval Noah Harari väljaandes The New York Times

Briti impeeriumi tõus ja langus, Ameerika Ühendriikide kujunemine suurriigiks, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Venemaa võidu- ja allakäik – neid ajaloolis-poliitilisi protsesse oleks võimatu mõista, kui me ei uuri, mis samal ajal toimus mainitud riikide rahvastikuga. Demograafilised muutused aitavad selgitada ka seda, miks hääbus araabia kevad, kuidas Hiina on nii kiiresti esile tõusnud ja miks Suurbritannia hääletas Brexiti ja USA Donald Trumpi poolt. Paul Morland käsitleb möödunud kahe sajandi olulisemaid globaalseid sündmusi, aga vaatab ka tulevikku. Saame teada, miks meie tulevik on omajagu hallim (ühiskonnad vananevad) ja vähem valge (kasvab mitte-Euroopa rahvastik), ent rohelisem (väheneb loodusressursside tarbimine). See on oluline teos kõigile, keda huvitavad nüüdisaja põletavaimad teemad.

Tuhat aastat tagasi valitses maailma islami tsivilisatsioon. Paljud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia linnad olid nii arhitektuurilised, intellektuaalsed kui ka majanduslikud ilmaimed. Neis sulasid ühte sõjaline jõud, kunstiline suursugusus, äriline vägevus ning vaimne pühadus. "Islami impeeriumid" vaatleb viieteistkümne islami linna kuldaega. Alustades oma teekonda seitsmenda sajandi Mekast ja lõpetades 21. sajandi Dohaga, keskendub ajaloolane Justin Marozzi ühele linnale igal sajandil. Erakordsed arhiivimaterjalid, reisikirjad, kaardid, fotod ning meenutused nendest linnadest pakuvad uusi vaatenurki teemadele, mis sellest regioonist siiani vastu kajavad. Need materjalid räägivad loo, mis erineb märkimisväärselt tänapäeva arusaamast islami maailma kohta. Ennekõike jutustavad need tolerantsuse, pluralismi ning kosmopoliitsuse vaimust, mis valitses kunagi islami tsivilisatsiooni – ja mida paljud loodavad taas ellu äratada.

„Klaasimeistrid“ annab ülevaate Eesti vanimast ja kindlasti ühest võluvaimast tööstusharust – klaasitootmisest. Käsitlemist leiavad kõik olulisemad klaasitööstused, aga ka nende omanikud, tööliskond ja kunstnikud. Rikkaliku fotodega illustreeritud raamat sisaldab Eestis valmistatud klaasesemete paremaks äratundmiseks ka kataloogi, kus esemed on liigitatud lähtuvalt materjalist, otstarbest ja vanusest. Samuti on lisatud väljavõtteid vabrikute originaalkataloogidest. „Klaasimeistrid“ on pühendatud klaasitööstuse suurnime Johannes Lorupi 120. sünniaastapäevale.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss – ja ta võib ühe päästikuvajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased... Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat. Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. "Kõrgem kutse" on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel. See on lugu meestest, kes sunniti olema vaenlased, ent kellest said vennad. Äripäeva kirjastuselt on varem ilmunud Adam Makose "Löögirusikas" (2020).

Mees, kelle nimi oli Jeesus, rääkis kaks tuhat aastat tagasi sellest, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ning maise võimu ja mammona kogumise asemel on oluline teha head teistele. Ka meie tänapäevane eetika rajaneb suuresti tema öeldul. Kuidas sai aga juhtuda, et Jeesuse väljendatud tõdede järgijad on juba sajandeid valanud süütut verd, alistanud mõõga ja tulega terveid rahvaid ning petnud, röövinud ja liiderdanud? Teisalt, kuidas on võimalik, et Jeesuse sõnade tegelik sisu pole kõikide nende väärkohtlemiste kiuste ometigi tuhmunud, vaid inspireerib praegugi miljardeid inimesi püüdlema parema ja õiglasema elu poole? Imelise Ajaloo ülimenukas erinumber taas saadaval!

Suurbritannia mereväe eskaader saabus 1918. aasta lõpus Läänemerele, tuues pöörde Eesti Vabadussõtta. Britid turgutasid eestlaste võitlusvaimu, sulgesid punase Venemaa Balti laevastiku selle Kroonlinna baasi ning aitasid klaarida sõjalisi segadusi Lätis. Veidi üle aasta kestnud mereväeoperatsioonis osales 238 Briti laeva, millest lasti põhja kaks hävitajat, kaks patrull-laeva, üks allveelaev, üks kergeristleja, üks admiraliteedi tüüpi drifter, kümme kaatrit ja üks varustuslaev. Hukkus 128 Briti mereväelast ja lendurit. See raamat vaatleb Suurbritannia mereväeoperatsiooni Läänemerel brittide endi silme läbi. Briti meremehed olid eluga pääsenud Esimesest maailmasõjast, kuid siis saadeti nad koju lubamise asemel hoopis tundmatu maanurga ohtlikesse vetesse, kus jääkülm meri oli täis miine. Isegi siinsed sadamalinnad olid Euroopaga võrreldes troostitud ja lõbuvaesed. Suurbritannia avalik arvamus teadis kogu operatsioonist väga vähe ning suhtumine sellesse oli pigem negatiivne. Briti meremeeste soovimatus Läänemerel sõdida viis viimaks mässuni. Teos annab põhjaliku, kuid ladusalt loetava ülevaate Briti eskaadri tegevuse kõigist aspektidest.

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."

CIA juht nõustab USA presidenti, aga tema isik ja suhe riigipeaga kujundavad kogu maailma ajalugu. Mis tunne on juhtida niivõrd mõjuvõimast organisatsiooni? Kuidas tulla toime presidendiga, kes üritab sind ära kasutada või kel on näiteks Venemaa poliitika kohta risti vastupidine arvamus? Kuidas toibuda reeturite, terroristide või kübersõja löökidest? Mida teha, kui tsiviilasutusele antakse ülesanne tappa? Chris Whipple vaatleb USA viimase 70 aasta julgeolekupoliitilisi triumfe, skandaale ja dilemmasid CIA juhi silmade läbi. Selleks on ta vestelnud pea kõigi elus olevate direktoritega ja paljude alluvatega. Raamat seletab lahti Eestitki mõjutanud ajalooliste sündmuste tagamaad ja pinged.

Martal on igav. Multikaid on ta täna juba vaadanud ja väikevenna mängud tunduvad titekad. Tema igavust otsustavad peletada lapsed minevikust. Nad näitavad, milline oli nende lapsepõlv ja kuidas elu võis olla põnev ka ilma multikateta. Raamat põhineb 1930. ja 1990. aastate laste mälestustel. Lugeja saab teada, kuidas lapsed vanasti karjas käisid, mida seal ajaveetmiseks tehti, miks lakas magamine oli lõbus, millised olid Eesti-aegsed lastemängud ja miks mõni eestlane eelistas rääkida saksa keeles. Samuti tuleb juttu taasiseseisvunud Eesti laste lapsepõlvest, kus olulisel kohal olid Soome TV ja esimesed läänest pärit mänguasjad. Raamatu autor Kadri Bank on ajaloohuviline ajakirjanik ja raamatutoimetaja.

Kuigi metsavendluse uurimisega on meie ajaloolased tegelenud alates taasiseseisvumise algusest, on raamatupoodidest n-ö loetavas keeles koondülevaadet pea võimatu leida, piirdudes suuresti Mart Laari teostega. Ütlemata vähe on teada end metsas varjanud meeste ja naiste igapäevaelu, punkriarhitektuuri jms kohta: kust nad süüa said, millistes varjualustes elasid, kuidas nad oma aega veetsid? Rühm Eesti ajaloolasi, arheolooge ja teiste elualade esindajaid on otsustanud seda lünka täita. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei olnud 1940.–1950ndatel metsavendlus sugugi idülliline vabadusvõitlus Nõukogude korra vastu – tegemist oli vägagi äärmuslikes tingimustes repressioonide eest metsa pagenud meeste-naiste psüühiliselt rusuva varjamisega, et oma elu päästa. Enamasti lõppes see kas surmaga lahingus või vangistusega Siberis. Teisel pool rindejoont olnud vaenlane oli lihtsalt igas mõttes ülekaalukam. Raamatus "Metsavennad" annavad uurimisrühma liikmed Peeter Kaasik, Mauri Kiudsoo ja Pearu Kuusk ülevaate 1941. aasta suvesõja sündmustest ja Teise maailmasõja järgsest metsavendlusest. Eesti kaitseväe juhataja Martin Herem käsitleb metsavendluse sõjalist tähtsust. Lähemalt vaadeldakse mitme metsavennasalga saatust ning kergitatakse koos harrastusajaloolase Üllar Kurikuga saladuskatet Eesti viimase metsavenna August Sabbe tegemistelt.

„Moodne joon“ on lugu Eesti ajaloo ühest kaunimast ajajärgust. Need kaks üürikest aastakümmet, mil eestlane sai oma vaba riiki üles ehitada, tegi ta seda õhina ja innuga. Euroopa tuksus seniolematus rütmis ja vastsündinud Euroopa väikeriik üritas sellega sammu pidada. Olgu juttu kardinaliistust või kleidi tegumoest, kõikjal seati eeskujuks moodne joon. Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. Peatükkide autorid on just selle valdkonna asjatundjad. Rikkaliku fotomaterjaliga kaunis raamat on suurepärane kink igale Eesti ajaloo huvilisele.

Teine maailmasõda on Saksamaal endiselt tundlik teema, millest rääkimisel tõmmatakse Wechrmachti sõduri ja natsi vahele tihtilugu võrdusmärk. Maailmasõjas võidelnud mehed on muutunud neetud põlvkonnaks, kes esialgu sunniti võitlema, seejärel üleelatust vaikima ning nooremate põlvede põlgust taluma. Seejuures ei ole ajaloolased kunagi kahelnud, et sõjakuritegudes ja holokaustis osales siiski vaid väike osa Wehrmachti sõduritest. Kuidas ikkagi suutsid sakslaste isad ja vanaisad Stalingradi katla väljakannatamatus näljas ning pakases või Aafrika piinavas kuumuses vastu pidada? Mis tundeid tekitasid neis meestes 1939. aasta verine pühapäev Poolas, vangilaagrites nälga surnud kamraadid või Normandia dessandi ajal toimunud veresaun? Kuidas pääseda eluga, kui su hävitaja Vahemere kohal alla tulistatakse ja sa üksi vette hulpima jääd? Teise maailmasõja tähtsaimatest lahingutest osa võtnud 13 Saksa sõdurit räägivad viimast korda ja otsekoheselt sellest, mida nad üle elasid. Neid kuulates tasub küsida, kas neid ikka saab üheselt hukka mõista.

1944. aasta augustis, Jätkusõja viimastel nädalatel, sai Mannerheimi risti rüütel Ilmari Honkanen ülesande juhtida kaugluureüksuse rünnakut Petroskoi raudteesõlmele. Vaenlase tagalasse viidi 50 meest, kes pidid takistama raudteetransporti rindejoonele Põhja-Karjalas ning kiirendama sellega rahuläbirääkimisi. Operatsiooniplaan ja selleks kokku pandud rühm olid suurepärased, ent ülesannet täites läks pea kõik viltu: üks mehi vedanud lennukitest kukkus alla, lisavarustust toonud lendur sõitis purjuspäi vastu puud ja üksuse juht haigestus. Raskustest hoolimata lõigati Petroskoisse viiv raudtee mitmest kohast läbi, ent siis tuli tagaajajate eest põgeneda. Relvarahu sõlmimise ajal oli üksus veel vaenlase tagalas. "Operatsioon Hokki" jutustab esimest korda loo Soome suurimast dessantoperatsioonist. Raamat põhineb veteranide meenutustel, retkest säilinud fotodel ning ära peidetud sõjapäevikul. Raamat on Soome tunnustatuima aimekirjandusauhinna Tieto-Finlandia nominent.

Saja tuhande aasta eest elas maakeral vähemalt kuus liiki inimolendeid. Praegu on neid kõigest üks – Homo sapiens. Kuidas on neist kunagistest lihtsatest ahvidest saanud maailmavalitsejad? Miks kadusid teised liigid? Kas sama saatus võib ühel päeval tabada ka meid? Dr Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" saab alguse ligi 70 000 aasta tagusest ajast, mil hakkas välja kujunema inimteadvus, ning uurib esmalt, missugust rolli mängis Homo sapiens globaalsete ökosüsteemide kujunemises ja mil moel pandi alus tänapäevase maailma tekkele. Seejärel vaadeldakse võimsaimate impeeriumide tärkamist ja arenemist ning seostatakse ammuseid suundumusi tänapäevaste teadussaavutustega, uurides üksiksündmusi laiemate ideede kontekstis. Dr Harari kutsub lugejat ka tulevikku vaatama. Mõne viimase aastakümne jooksul on inimene asunud oma tahtele allutama loodusliku valiku seadusi, mis on nelja miljardi aasta vältel kujundanud elu maakeral. Meil on tekkimas võime kujundada mitte üksnes endi ümber olevat maailma, vaid ka iseennast. Kuhu see meid välja viib? Kelleks me õigupoolest saada soovime? Kaartide, fotode ja skeemidega ilmestatud köitev jutustus ei jäta ükskõikseks kedagi, kellele lähevad korda meie minevik ja tulevik. Ma soovitan seda raamatut kõigile, keda võib paeluda maailma varase ajaloo lihtne ja kaasahaarav käsitlus… Seda on raske käest panna. Bill Gates

Cambridge'i ülikooli emeriitprofessor Jonathan Haslam vaatleb esmapilgul teada-tuntud teemat – Teise maailmasõja puhkemise põhjuseid –, ent jõuab meisterliku uue tõlgenduseni. Autor vaatab kaugemale laialt levinud selgitustest sõja puhkemise kohta ning näitab, kuidas kõige taga oli hirm kommunismi ülemaailmse leviku ees. "Poliitikud ja diplomaadid õppisid ideede salavõimu kartma rohkem kui sõjalist võimekust," kirjutab Haslam. "Nii võis vähese ründesõjavõimekusega Nõukogude Venemaa oma ideoloogia jõu tõttu mõjuda üliohtlikuna. Samas võis hambuni relvastatud Natsi-Saksamaa olla vastuvõetav, kuna eeldati, et ta jagab samu aluspõhimõtteid." Haslam selgitab, kuidas kokkulepluspoliitika Saksamaaga hoidis esialgu küll ära revolutsiooni, ent Hitleri valesti mõistmine põhjustas hiljem sõja. "Sõjaähvardus" valiti väljaannete Financial Times ja The Telegraph poolt 2021. aasta parimaks ajalooraamatuks.

"Sa saatsid meile oma üriku, mis oli täidetud koera haukumisega," kirjutas 1573. aastal Vene tsaar Ivan Julm Rootsi kuningale Johan III-le. Ehkki kiri oli mõeldud teisele riigipeale, on selles tunda kirjutaja ülbust ja kõrkust. Kirjas Inglismaa kuningannale kirjeldas Ivan Julm kõike, mida ta on Elizabethi sõpruse nimel teinud, nimetades teda lõpuks ikkagi tavaliseks neiuks, kes tegelikkuses oma riiki ei valitse. Selline "kirjasõber" Vene tsaar oligi: ühessamas kirjas võis ta adressaati kostitada meelitustega ja ka valada ta üle solvangutega; ta võis olla ühtaegu alandlik ja labane ning kasutada madalkeelt ja kõrgstiili. Ta oli kirjutades niisama äärmuslik kui ülejäänud elus. Raamatust saab teada, milline oli Ivan Julma aegne Venemaa, millised olid tema kujunemisaastad ning kuidas see kõik tema kirjades kajastub. Suur osa kasutatud allikmaterjale ilmub eesti keeles esimest korda. Autoritest Sirje Kupp-Sazonov on Tartu Ülikooli vene keele ja tõlkeõpetuse lektor ning vabakutseline tõlkija. Peamised uurimisvaldkonnad on vene-eesti tõlge ja kontrastiivgrammatika. Vladimir Sazonov on Kaitseväe Akadeemia vanemteadur ja Tartu Ülikooli kaasprofessor, kelle teadustöö keskendub Venemaa ja Lähis-Ida aja- ja kultuuriloole ning tänapäeva poliitikale. Vladimir Sazonovilt on koos Holger Mölderiga varem ilmunud "Populism ja poliitiline paremäärmuslus" (Äripäev, 2020).

Aastail 1941–1944 veeres Teine maailmasõda kaks korda üle Eesti. Nõukogude okupatsioonivõim asendus Saksa okupatsiooniga ning seejärel taas Nõukogude okupatsiooniga. Kuidas need murdelised sündmused täpsemalt välja nägid? Millised olid eri okupatsioonivõimude kaugemad eesmärgid ja struktuur? Missugused armeevõimud ja tsiviilorganisatsioonid juhtisid neil aastail elu Eestimaal ning kes mängis neis esimest viiulit? Kuidas säilis ja arenes neis tingimusis Eesti iseseisvuse taastamise lootus? Tunnustatud sõjaajaloolane Peeter Kaasik annab nendele küsimustele selles raamatus põhjalikud vastused. Lugeja saab rikkalikult illustreeritud teose abil heita pilku nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonivõimu asjaajamisse. Lugeda saab sellest, kuidas võõrvõimud korraldasid sõjategevust ja repressioone ning võitlesid Eesti iseseisvuslaste vastu.

Mis otsustas Teise maalimasõja saatuse? Kas olid need õhujõud? Kui tähtsad olid tankid ja millist rolli mängis tegelikult merevägi? Hanno Ojalo ja Mati Õun valgustavad oma rikkalikult illustreeritud ja faktitihedas raamatus lähemalt, miks on Teise maailmasõja maismaalahingute tehnika hulgas tähtsaimaks peetud just suuri ja raskeid tanke ning liikursuurtükke ning miks sai võimsatest soomusmasinatest üks sõjalise võimsuse ja edukate pealetungide sümbol. Raamatu teisest osast saab teada, kuidas kulges õhusõda, millised olid parimad lennukid ja millised võisid olla otsustavad pöördepunktid suurriikide verises heitluses, mille käigus paraku kandsid suuri kaotusi just sõdivate riikide tagala ja sealsed rahulikud elanikud. Kolmas osa annab aga ülevaate sellest, kuidas kulges meresõda, millised olid maailmasõjas kasutatud suured ja väiksemad sõjalaevad ning otsustavad merelahingud.

See raamat on sulle, kui sind huvitab meie seni vähetuntud ajalugu. Kui tavaliselt alustatakse Eesti ajalugu Läti Henriku kroonikas toodud sündmustega, siis oktoobri lõpus Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubilt ilmuvas teoses "Viikingiaja aarded Eestist" heidab arheoloog Mauri Kiudsoo arvukatele uutele leidudele tuginedes pilgu märksa varasemale perioodile Eesti ajaloos, nimelt viikingiajale. Raamat esitab uudseid fakte ja teeb põnevaid järeldusi. Paar sajandit enne muistset vabadusvõitlust lõid mitu Eesti piirkonda majanduslikult õitsele. Rikkus kogunes siia tänu kaubateedele, mis ühendasid Skandinaaviat Kiievi ja Konstantinoopoliga ning kulgesid mööda Eesti rannikut ja jõgesid. Peale kaupade vahendamise eksportisid muistsed eestlased selle turustuskanali abil Euroopasse tuhandeid tonne soomaagist valmistatud rauda, mille eest voolas siia vahetuskaubana hiiglasuuri hõbedakoguseid.

Kuigi meid lahutavad viikingitest pikad sajandid, on need Põhjala "rokkarid" endiselt meie ümber – seriaalides, reklaamides, popkultuuris jm. Meil kõigil on arusaam, milline oli üks õige viiking, ent sageli ei vasta see tegelikkusele või on liiga ühekülgne. Kas viikingid kandsid sarvilist kiivrit, olid riietatud musta nahka ning võitlesid suurte kirvestega? Kas viikingite elu oli üks meeletu orgia täis vägivalda ja joominguid? Kas viikingid lasid end põletada koos oma väärtuslike alustega? Kas olid olemas naissoost viikingisõdalased? Üllatuslikult näeme, et viikingeid paelusid mitte üksnes lõuatäis mõdu ja sõjasaak, vaid ka teemad, mis pakuvad huvi tänapäeva inimeselegi: identiteet, kuuluvustunne, migratsioon ja religioon. Raamat aitab täita teadmiste lünki viikingiseriaali kirglikul jälgijal ning ühtlasi pakub värsket ja detailirohket sissevaadet viikingikultuuri tõsisemale huvilisele. Autoritest Jörn Staecker oli keskaja arheoloogiaprofessor Saksamaal Tübingeni ülikoolis. Ta oli üks juhtivaid viikingiajastu asjatundjaid maailmas. Matthias Toplak õppis skandinavistikat ja Skandinaavia kultuuri Kölnis ja Stockholmis. Doktorikraadi sai ta Tübingeni ülikoolist, kus töötab viikingite ajalugu uuriva arheoloogina.

Kui esmapilgul võib tunduda, et armastus ja seks kui luurerelvad on välja mõeldud Hollywoodis, siis tegelikult on need läbi proovitud ja toimivad vahendid ka päriselus. Võrgutamist kasutati tundliku teabe hankimiseks juba iidsetel aegadel ning see pole võõras ka tänapäeva luureteenistustele. "Võrgutatud" on esimene raamat, mis teeb ajaloolise ülevaate võrgutamisest – vanast, aga siiani tõhusast luureinfo hankimise viisist. Raamat uurib kõige kuulsamaid juhtumeid ning juttu pole ainult femme fatale'idest, vaid ka nn Romeo-spioonidest. See on väärt lugemine ühtaegu nii luure- kui ka popkultuuri ajaloo huvilistele. Henry R. Schlesinger on tegelenud luureajaloo uurimisega ligi kaks aastakümmet. Ta on avaldanud sel teemal mitmeid raamatuid ja artikleid ning pidanud arvukalt loenguid.