Tooted

Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle´i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle´i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.

Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea.

Ma olen toonud maailmale rahu. Ma olen kinkinud Rooma seaduse hüve loendamatutele meestele ja naistele. Trotsides ägedat vastuseisu, tahan ma neile nüüd kinkida ka kodanikuõigused. Ma panin maksma uue kalendri ja meie päevi korraldab nüüd päikese ja kuu liikumiste töökõlblik arvestus. Ma sean asju nii, et maailm saaks ühtlaselt toidetud. Minu seadused ja laevastik tasandavad ebaühtlased saagid ja ülejäägid ühiskonna vajaduste kohaselt. Tuleval kuul kaotatakse nuhtlusseadustikust piinamine. Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Poola kirjanikule maailmakuulsuse ja Nobeli kirjandusauhinna toonud ajalöoline romaan I sajandi Rooma elust. Ristiusu ja paganliku Rooma võitlus tõi keiser Nero ajal kaasa kristlaste verise tagakiusu. Romaani pealkiri «Quo vadis» meenutab Peetruse-legendi, kes tagakiusu eest põgenedes kohtab oma Issandat Appia teel. Esimest korda ilmus romaan eesti keeles 1933.

1963. a. palkab OAS (Alžeeria iseseisvumise vastu võitlev põrandaalune organisatsioon Prantsusmaal) Šaakali varjunime all tegutseva kogenud palgamõrvari kõrvaldama president de Gaulle'i, kelles vandenõulased näevad oma kavade peamist takistust. Ülipõnevalt kirjutatud romaan jälgib samm-sammult Šaakali teravmeelseid ettevalmistusi presidendi tapmiseks ja prantsuse politsei parimate meeste jõupingutusi mõrvaplaani nurjamiseks

Romaan, mille aluseks on tõestisündinud lugu sellest, kuidas sakslane Oskar Schindler, vangilaagri direktor, kes sõjast osavalt kasu lõikas, päästis Teise maailmasõja ajal surmast gaasikambrites rohkem juute kui keegi teine. Selles holokausti kirjanduse tähtraamatus kasutab Thomas Keneally Schindlerjuden'i – Schindleri-juutide – tegelikke tunnistusi. Ta loob sõnulseletamatu kurjuse keskel tegutseva julge, kavala ja hea inimese särava portree. Auhind: Bookeri kirjanduspreemia, 1982.

Pulitzeri auhinnaga pärjatud romaan. Romaan kujutab endast New York City kõrgklassi elu 1870.aastatel ehk viiv enne elektrivalguse, telefoni ja autode ilmumist. See oli veel aeg, mil päritolu peeti kõige olulisemaks. Wharton ise kasvas üles just sellises ennasttäis seltskonnas.

Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.