Tooted

Pärast onu Charles Baskerville'i salapärast surma naaseb söör Henry Baskerville Kanadast peremõisa. Peagi on ka tema elu ohus. Ta saab kirja, milles teda hoiatatakse hoiduma nõmmest eemale. Henry kutsub appi legendaarse Sherlock Holmesi. Holmes püüab kindlaks teha kirja koostajat, kuid ei suuda teda tuvastada. Ta otsustab minna koos doktor Watsoniga Henryle appi Baskerville Halli. Henry ei usu eriti legendi põrgukoerast, aga Holmes usub, et asi on tõsine.

17. juunil 1929 astus mootorlaeva "St. Louis" pardalt New Yorgi sadamakaile sihvakas heledapäine noormees, taskus Eesti Vabariigi diplomaatiline pass. See oli 23aastane Ersnt Jaakson, keda ootas töö San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Ameerika Ühendriikides kulges kogu tema edasine elu ja sai teoks ajalooline missioon: hoida okupatsiooniaastail peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust. Kodumaad nägi Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast. Anne Velliste on kasutanud käesoleva raamatu kokkupanekul Ernst Jaaksoni mälestuskatkeid, intervjuusid tema sõprade, tuttavate ja aatekaaslastega ning unikaalseid kirju ja dokumente. Seeläbi räägib raamat ühtlasi paljudest Põhja-Ameerika, Rootsi ja Inglismaa eestlastest, kes ei unustanud oma isamaad.

Eliitkoolis õppiv 18-aastane Jonathan elab unistusteelu. End sõprade, kooli ja tähtsaima hobi vahel jagava noore kunstnikuhinge suurimaks kutsumuseks on saanud just fotograafia, millega ta äsja valmis saanud stuudios praktiliselt igal õhtul kätt harjutab. 38-aastane programmeerija on jõudnud eneseteostuseni, millest enamik unistab. Pikki aastaid krüptovaluutat kaevandades on ta viimaks jõudnud ära oodata ka oma tähetunni. Küberraha kuningas bitcoin, millesse ta sihikindlalt uskus ja kogu maise vara investeeris, kasvatas mõne kuuga kõigile ootamatult kümneid kordi väärtust ning tegi temast loetud päevadega jõuka mehe. Äsja talendikonkursi võitnud ülbe staarihakatis veab lootustandvat fotograafi ootamatult alt ja sessiooni tellijale antud lubaduse pidamiseks tuleb tal endal kaamera tagant modellina objektiivi ette astuda. Friigistunud arvutisõltlase aastaid kestnud enesehävituslik eluviis maksab talle viimaks valusalt kätte. Veel enne, kui mees hinnalise bitcoin’i rahaks tegemise hüvesid nautida jõuab, tabab ta keha kaelast saadik halvav ränk haigus.

Prantsuse kirjanduse klassiku viimane suurteos, mis põhineb Balzaci kogu varasemal loomingul ja on omakorda kokkuvõtteks tervele "Inimlikule komöödiale".

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Tavaliste venelaste mäss oli Ida-Euroopa edukate ülestõusude vältimatu eeltingimus. Allutatud rahvad ihkasid oma majandusliku viletsuse lõppemist. Lõppkokkuvõttes sulasid need kaks elementi kokku suureks poliitiliseks tehinguks, mis tõi kaasa kommunistliku maailma ümbersünni...

"Neli veskit" (1946), "Väikelinna moosekant" (1946) ja "Ise idas – silmad läänes" (1948) on mälestused, mis kirjeldavad Artur Adsoni lapsepõlv 19. sajandi lõpus ja annavad üksikasjaliku pildi 20. sajandi alguse vaimsetest suundumustest.

Vladimir Juškin oli Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil kakskümmend kaks kuud peaminister Edgar Savisaare nõunik. Märkmed, mida autor tegi sel ajal peaaegu iga päev, loovad pildi toonasest sisepoliitilisest võitlusest ja räägivad valitsuse välispoliitilistest pingutustest, mis tõid Eesti iseseisvumise päeva aina lähemale. Raamatule on lisatud DVD, millel on PDF-vormingus üle neljasaja valitsuse ametliku ja sisemiseks kasutamiseks mõeldud dokumendi. Teabele lisaks on päevikus põhjalikke kommentaare, mis võimaldavad uudishimulikul lugejal paremini mõista toonase keerulise aja sündmusi. Vladimir Juškin on üks neist, kes paisati esialgu Gorbatšovi perestroika, aga seejärel laulva revolutsiooni laineharjal Eesti poliitilise elu keerisesse. Ise nimetab autor oma märkmeid uuriva inseneri päevaraamatuks, kuhu on vaatlejale kättesaadava täpsusega talletatud sündmused, mis kaasnesid harukordse poliitilise protsessiga – impeeriumi rahumeelse hukuga.

Käesolev rootsi-eesti sõnaraamat sisaldab umbes 40000 rootsikeelset märksõna, mis hõlmavad üldsõnavarasse kuuluvaid sõnu ja olulisemaid teadus-, tehnika-, majandus- ja spordialaseid termineid.

Giacomo Casanova (1725‒1798) on küll tuntud oma võrgutaja maine poolest, ent pealiskaudsetest seksuaalsuhetest kaugemale vaadates leiame eest intellektuaali, osava petise, viiulimängija, kirgliku rännumehe, kirjaniku ja isegi võimaliku spiooni, keda valgustusajastu ergas vaim üha uutesse seiklustesse kandis. Harvardi Ülikooli kirjandusuurija Leo Damrosch on ajalooallikatele tuginedes teinud ära põhjaliku töö, et täiendada Casanova enda autobiograafias "Histoire de ma vie" ("Minu elulugu") jutustatud lugu ajaloolise konteksti ja lisamaterjalidega. Lugejail on Casanovaga kaasas käies võimalik näha sügavamale teda saatvatest kuulujuttudest, saada kujutluspilt 18. sajandi Euroopast ning lisada tähenduslikke kihte teadmistele selle vastuolulise veneetslase avantüüride kohta.

Sigge kirjutab teaduslikku tööd Eyvind Johnsonist. Ulla korjab Rumeeniasse saatmiseks prille. Kajan seisab korjanduskarbiga Bosnia naiste ja laste jaoks Norrmalmstorgil. Blenda istub Rinebys ja lapib kokku ajaloolist, kuid peaaegu lagunenud siidikangast ja Sylvia otsib ühe vanalinna keldri mudakihist kultuuripärandit. Vana Oda kutsub neid kõiki kogunemisele. Varem olid nad moodustanud õmblusklubi. Nüüd kogunevad nad, et vestelda rasketest aegadest. Kuid kas see jutt aitab? Sigge arvab, et see kõlab nagu naissopranite jõululaulu harjutus. Või nagu Eyvind Johnsoni romaanid. Ilus, kuid ei muuda midagi. Euroopas käib sõda. Julmus surub end peale. Pimedus on nagu terav lõhn akende taga, tungimas ka inimestesse. Ruth on juba vestlusgrupiga kohtumised katkestanud. Tema tahab korda. Eriti suurte majade rajoonis. Vestlused on hädavajalikud, väidab Oda.

Kogu Kerstin Ekmani romaan on vestlus, tähtis ja mänglev koos Eyvind Johnsoni raamatu keskkonnaga Krilonist, kes kirjutab nagu vasturomaani ajast, milles on sarnasusi ja erinevusi meie ajast. Kriloni grupi mehed tundsid muret oma maailma pärast, iiveldama ajav tülgastus, mille vastu nad peavad võitlema. Tülgastust ei põhjusta nimed nagu Omarska ja Dretelj, vaid Dachau, Ravenbrück ja Birkenau. Siis oli vaenlane täiesti eristatav. Kas ka tänapäeval? Seitsme naise mõtetel ja kogemustel on tume taust, kuid see on täis elu, sõprust ja igapäevasust nii veidrates kui hirmuäratavates juhtumistes. Kumeda häälena jookseb lugu Mariellast, väikesest tüdrukust, kes otsib oma kadunud õde Rosemariet. Kas need vestlevad daamid oleks pidanud midagi teadma Rosemariest? Kas nad oleksid saanud takistada seda ebameeldivat lahendust? Või on maailmade vahel läbipääsmatud teed.

 

Ričardas Gavelise (1950-2002) „Vilniuse pokkerit“ peetakse XX sajandi leedu kirjanduse olulisimaks romaaniks, mis ilmus leedukate lugemislauale ootamatult ja värske sõõmuna, rääkides vabadusest ja vabaks saamisest, Vilniusest ja ajajõest selle linna kihtide vahel. 35 aastat peale esmailmumist leedu ja veel 15 maailmakeeles, jõuab see nüüd ka meie lugejateni – ikka meeldetuletuse ja taasavastusena, kuidas okupatsioon end üle inimeste laotas ja mida see inimestega tegi. Ja mida inimesed okupatsiooniga tegid.

Paratamatult tekib kõhklus, kas romaan, mis esimest korda ilmus 1989. aastal ja tekitas toona Leedu ühiskonnas üüratu keeristormi, võib 35 aastat hiljem eesti lugejat kõnetada. Kas romaan, mida autor kirjutas kaheksa aastat sahtlisse (1979—1987), lootmata vähimatki ilmumisvõimalust, toob tänasele lugejale, kes Nõukogude ajal sündinud, meelde omaaegse repressioonidest küllastunud õhustiku, nii et lugemist lõpetades ohkame kergendatult: „Jumal tänatud, et see on läbi!“? Või kiikame ida poole ja tõdeme, et seal pole miski muutunud ning me peame tegema kõik, et meie vabadus säiliks? Noored inimesed, kes omaaegset õnneks ei tea, võivad romaanis kirjutatut pidada ulmeks. Teatud määral see nii ongi. Aga ainult teatud määral. Sest tegelikult see oligi nii! Tegelikult põimusidki õudus ja armastus, ajalugu ja lootus, mugavdumine ja leppimatus, kollaboratsioon ja vastupanu. Nii see oligi! 

Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 70-ndatel Vilniust näinud, on ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas pidid meie inimesed elama, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi elama, ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. 

„Vilniuse pokker" on väga iseäralik tunnistus okupatsiooniaegsest Leedust, okupeeritud Vilniusest ja tolleaegsete leedulaste siseilmast. Raamat väljendab Leedu vaimu, mida ei ole okupatsioonil korda läinud lämmatada ja mis omas pisut raskepärases tõsiduses ning barokses tundelisuses on nii erinev tolleaegse Eesti kuivast, pilkav-iroonilisest vaimust.

- Viivi Luik, kirjanik

See romaan on kui hologramm tänase päeva kohal. Lugejana näen, kuidas teadvus ja aju sõdivad selles romaanis suurte muudatuste keskel. Romaan on ajakohane. Täna on meil vabadus, aga tühja müra on palju - nii teadvus kui ka aju on taas segaduses. Meil kõigil on lugejatena võimalus olla nii kunstnik kui ka psühhoanalüütik.

- Imbi Paju, kirjanik

NB! Raamatul on 52 erinevat kaanekujundust, seega jääb fortuuna otsustada, millise tellija endale saab.