Tooted
Teine köide inglise lastekirjaniku Hugh Loftingi (1886-1947) populaarse Dolittle'i-seeria jutustustest. Heasüdamlik, üdini aus ning kartmatu tohter, kes oskab loomade keelt, võtab nende omakasupüüdmatut abi kasutades ette suuri asju nii loomariigi kui ka vähearenenud rahvaste "elu ja hariduse edendamiseks". "Reisides" annab autor jutujärje uue tegelase, kehva kingsepa poja Tommy kätte, kellest saab doktori assistent ning kaaslane seiklusrikkal merereisil, mille vältel imepärasel doktoril jällegi õnnestub mitmeti "maailma parandada" ja euroopalikku tsivilisatsiooni levitada. Jutustused nooremale koolieale.
Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».
Autori (sünd. 1936) kolmas romaan, esitatud taigaküti mõttelise üheteistkümne peatusega teekonnana läbi aja, inim- ja ürgmaastiku otsimaks looduse südant, tõelist elu- ja enesetunnetust. Samal ajal on see teekond katse vabaneda tsivilisatsiooni varjukülgedest, rabedaist inimsuhteist ning oma pahemast minast.
«Jätsin auto katedraali kõrvale ja siis läksin trepist alla Jakobiinide väljakule. Sadas ikka veel kõvasti. Vihm ei olnud lakanud kordagi sest saadik, kui lahkusin Tours'ist, ja kõik, mis olin näinud mulle armsast maastikust, oli route nationale'i läikiv pind, mida rütmiliselt lõikas tuuleklaasi pühkija üksluine õõtsumine. «Jätsin auto katedraali kõrvale ja siis läksin trepist alla Jakobiinide väljakule. Sadas ikka veel kõvasti. Vihm ei olnud lakanud kordagi sest saadik, kui lahkusin Tours'ist, ja kõik, mis olin näinud mulle armsast maastikust, oli route nationale'i läikiv pind, mida rütmiliselt lõikas tuuleklaasi pühkija üksluine õõtsumine. Enne Le Mans'i jõudmist oli masendustunne, mis minus oli kasvanud viimase kahekümne nelja tunni kestel, intensiivistunud. See oli alati vältimatu puhkuse viimaste päevade kestel, ent sedapuhku tugevam kui iial varem. Olin teadlik, et aeg oli liiga kiiresti möödunud, mitte sellepärast, et päevad olid ületäidetud, vaid kuna ma polnud midagi saavutanud. Märkmed, mis olin kirjutanud järgneva sügise loengute jaoks, olid liiga õpetlaslikud, täpsed, tähtpäevadega ja tõikadega, mida pärastpoole tavatsesin markeeria keelde, mis pidi sädemeid lööma tähelepanematute üliõpilaste tuimadest arudest. Kuid isegi siis, kui köitsin nende loidu tähelepanu lühikeseks pooleks tunniks, - kui olin lõpetanud, siis teadsin, et see, mis ma neile olin rääkinud, ei omanud mingit väärtust, et olin andnud neile ainult ajaloolisi kujusid eredalt värvituina - vajakujusid, nukke, kes kõndisid uhkeldavalt läbi šaraadi.»