Tooted

Ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest ja skandaalidest Eestis ja maailmas.

Ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest ja skandaalidest Eestis ja maailmas.

Ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest ja skandaalidest Eestis ja maailmas.

"Eesti spordi aastaraamat 2001" koondab kaante vahele pea kõik mullu spordis toimunu. Väljaande statistikaosa kajastab enam kui 60 Eesti populaarsemat spordiala. 480-leheküljelist trükist kaunistab värvipiltidega lisapoogen 2001. aasta edukamatest.

Pärast õpinguid Oxfordis asus Laurence Rees väntama ajaloodokumentaale telejaamas BBC, intervjueerides paljusid Hitleri käsilasi ja Stalini lähikondseid – inimesi, keda tänaseks pole enam elavate kirjas. Tollaste kohtumiste käigus avastas ta, et kuigi Hitler ja Stalin põhjustasid maailmale ühtmoodi kohutavaid kannatusi, erines kardinaalselt nende valitsemisstiil ja see, kuidas režiimi üles ehitati. Teema kahe türanni erinevusest on paelunud Laurence Reesi siiani ning tema 30-aastase töö tulemusena sündis nüüd raamat "Hitler ja Stalin". Kasutades varem avaldamata meenutusi sõduritelt, tsiviilisikutelt ja inimestelt, kes mõlemat meest isiklikult tundsid, seab Rees kahtluse alla paljud kauaaegsed väärarusaamad nende kahe türanni kohta. See on meistriteos ühelt tänapäeva parimalt Teise maailmasõja asjatundjalt. "Kaht koletist käsitlevas haaravas uurimuses on tunda Reesi teravat pilku ja originaalset lähenemist." Antony Beevor

Tamara Miljutina (1911–2004) pikast eluteest möödus suurem osa Eestis, mõni aasta Prantsusmaal ja neliteist aastat Siberi vangipõlves. Ta ei olnud mõjukates ametites ega teinud erakordseid tegusid peale ühe: ta jäi kõigis olukordades osavõtlikuks ja abivalmis inimeseks, kes pidas ligimese teenimist inimese ülimaks kohuseks ja suureks rõõmuks.

Tegemist on põhjaliku ja mitmekülgse uurimusega omasooarmastusest ja selle vormidest läbi kogu inimajaloo. Raamatu lehekülgedel rulluvad lahti probleemid, millega puutuvad igapäevaselt kokku inimesed, kes pole "sellised, nagu teised". Raamatu autor viib lugeja koos endaga huvitavale arutlusretkele nii selliste kalduvustega inimeste olemuse kui ka paljude muude nende elu puudutavate küsimuste üle.

Romaan kirjeldab peategelase, Noor-Eesti liikumisega seotud Sebastian Alkmani elu pagulasena Euroopas a. 1906-1917 ta enda ülestähenduste kaudu. Pikemateks peatusteks maapao-aastatel on Helsingi, Stockholm, Pariis, London ja Viin ning mitmel suvel Ahvenamaa, aga ta reisid ulatuvad ka Kreekasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Maailmasõja aastad veedab ta Soomes, kui veebruarirevolutsioon võimaldab tagapääsu kodumaale. Noore Alkmani säilinud ülestähendused seab käsikirjaks kokku ta ise vanas eas, oma teises maapaos 1960. a. jälle Ahvenamaal viibides.

Autor kujutab oma jutustuses ennesõjaaegset Eestit ning teise maailmasõja õudusi ja tagajärgi.

Sisu:

• "Auküsimus"
• "Jaaniöö"
• "Pagimaa veski"
• "Lapsepõlvemaa"

Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune nii rahulikuks, nagu ta oli lootnud. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlve armastus, siis ta pühendab kogu oma energia sellele, et teda «päästa». Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.

New York Timesi bestseller. Kujutage ette, et kaks arsti panevad samale patsiendile erinevad diagnoosid või kaks kohtunikku määravad kohtualusele erinevad karistused. Need on näited otsuste varieeruvusest, mis peaksid olema identsed. Kujutage nüüd ette, et kõnealused arstid ja kohtunikud jõuavad erinevate otsusteni sõltuvalt sellest, kas on hommik või pärastlõuna, esmaspäev või kolmapäev. Kõikjal, kus on otsused, olgu isiklikud või töised, on ka müra. Lisaks ebaõiglusele loob see märkimisväärset majanduslikku kahju. Näiteks: kui tarkvaraarendajatel paluti eri päevadel hinnata samale ülesandele kuluvat aega, varieerusid tulemused tundides keskmiselt 71 protsenti. Katsed on kinnitanud sedagi, et hinnang töötaja sooritusele sõltub pigem selle andjast kui tulemusest. Kahneman, Sibony ja Sunstein kinnitavad oma menukis, et müra hulka saab vaid mõne lihtsa abinõuga tuntavalt vähendada ning jõuda seeläbi paremate otsusteni. Nende raamat uurib: Müra ja nihke erinevust, näidates, et organisatsioonid võivad vahel olla lausa šokeerivalt mürased. Väite tõestuseks tutvustavad autorid müraauditi mõtet, mis on loodud selle mõõtmiseks. Inimeste otsustuste olemust, kirjeldades, kuidas mõõta täpsust ja viga. Lisaks selgitatakse juhumüra olemust, mis kipub eriti hoogsalt tekkima grupiaruteludes näiliselt asjassepuutumatute tegurite tõttu (kes kõneleb esimesena jne). Prognoosivaid otsustusi, samuti reeglite, valemite ja algoritmide olulisi eeliseid inimeste ees. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole asi niivõrd reeglite ülimuslikus tarkuses, vaid nende müratuses. Psühholoogia seda osa, mis selgitab müra peamisi põhjuseid. Autorid uurivad, miks jääb müra märkamata ning miks meid ei üllata sündmused ja otsustused, mida polnud võimalik ennustada. Kuidas oma otsustusi parandada ja vigu vältida? Autorid tutvustavad mitut müra vähendamise tehnikat, samuti vahehinnangute reeglistikku ehk võimaluste kaalumise käsitlust, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on jõuda usaldusväärsemate ja vähem müraste otsustusteni. Milline on õige müratase? Mõnes valdkonnas ei olegi võimalik müra kõrvaldada, teistes oleks see liiga kulukas, kolmandas kahjustaks müra vähendamine olulisi konkurentsieeliseid. Daniel Kahneman on Princetoni ülikooli psühholoogia ja avaliku halduse emeriitprofessor ning 2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat; 2013. aastal sai ta presidendi vabadusmedali teenetemärgi. Ta on New York Timesi menuki "Kiire ja aeglane mõtlemine" autor.

Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siinsamas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksid nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest. Kriitikud on tunnustanud Nesbøt kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Eelkõige Harry Hole sari on võitnud mitmeid auhindu. Tema raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 60 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.

Kordustrükk.

Silmapaistva kirjaniku ja kirjandusloolase, Puškini ajastut põhjalikult uurinud Juri Tõnjanovi (1894-1943) romaan pidi algselt kujutama poeedi elu sünnist surmani. Valmis jõudis autor kirjutada kolm esimest osa, mis käsitlevad Puškini lapsepõlve ja noorusaastaid. Nagu kõik Tõnjanovi ajaloolised romaanid, nii köidab ka see teos tegelaskujude hingeelu peene avamise ja probleemiasetuse kaasaegsusega.

Ajaloolise romaani esimeses osas jälgitakse Karvikute suguvõsa liikmete elu ja saatust üle kolme ja poole sajandi neljateistkümne põlve jooksul, teine osa hõlmab ajavahemikku Liivi sõjast Põhjasõjani.

Julmad võimuhullud, usinad töörügajad või ekstravagantsed teismelised? Millised olid Rooma keisrid tegelikult?

"Rooma keiser" uurib antiikaja Rooma maailma valitsejate kohta käivaid fakte ja väljamõeldisi, küsides, mida nad tegid, miks nad seda tegid ja miks on lugusid nendest räägitud sellistes ekstravagantsetes, mõnikord jubedates värvides. Vaatame suuri võimu, korruptsiooni ja vandenõude küsimusi. Aga samuti vaatame nende elu igapäevaseid praktilisi seiku. Mida ja kus nad sõid? Kellega nad magasid? Kuidas nad reisisid?

Raamatu käigus kohtume paljude inimestega, kes polnud ise keisrid ega püüdnud selleks ka saada, aga kes muutsid keiserliku süsteemi võimalikuks: ettevaatlikud aristokraadid, orjaseisuses kokad, usinad sekretärid, õukonnanarrid, isegi arst, kes ravis noore printsi kurgumandlipõletikku. Rooma impeeriumi kui süsteemi säilimine poleks mõistetav, kui seda oleksid valitsenud üksteise järel vaid hullunud autokraadid. Mind huvitab, kuidas need hullumeelsuse lood tekkisid, kuidas impeeriumis tegelikult asju aeti, ja roomlaste hirmud, et keisrite võim polnud mitte niivõrd verine (see oli ootuspärane), vaid pettusele ja teesklemisele rajatud kummaline ja rahutuks muutev düstoopia.

Mary Beard on Cambridge’i ülikooli antiigiteaduse emeriitprofessor ja iganädalase kirjandusülevaate The Times Literary Supplement antiigiteaduse toimetaja. Akadeemiliselt on ta tuntud kogu maailmas. Tema varasemate teoste hulgas on Wolfsoni auhinna võitnud "Pompeii", "Confronting the Classics", "Women & Power" ja viimati ka "Twelve Caesars". Ta on teinud arvukalt telesarju ning tema raamatuid on avaldatud rohkem kui 30 keeles. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "SPQR".

Kogumikus on Olavi Siipaineni, Toivo Pekkaneni, Aapeli, Unto Seppäneni, Volter Kilpi, Olli ja Pentti Haanpää loomingut.