Tooted

Teise maailmasõja eelõhtul sai kogu maailma ajakirjanduse üheks lemmikteemaks Inglise kuninga Edward VIII (1894-1972) lembedraama, mida mitmed autorid peavad XX sajandi kõige liigutavamaks armastuslooks. Ning on kahtlemata ainulaadne, et maailma suurima monarhistliku riigi vähem kui aasta valitseda jõudnud kuningas loobus vabatahtlikult troonist, et abielluda kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Käesoleva teose autor Alain Decaux on teiste uurijatega võrreldes eelisolukorras: ta on ainuke, kellel kuningas, hilisem Winsdori hertsog, võimaldas tutvuda tema ja Wallise vahel neil saatuslikel aastatel vahetatud kirjadega...

"Heitlus Vene hiiglasega on täies hoos. [---] Siin täiendatakse õpilaste roodu, kes esimese tule vastu võtsid Narva piiril, seal vormeeritakse õpetajate pataljoni, siin on Tallinna kodanikud püssi laskeharjutusi tegemas, et pealinna kaitseks valmis olla. [---] 24. veebruari hommikul astub Ajutine Valitsus – selleaegne seaduseandja kui ka täidesaatev võim, Toompeale erakorraliseks koosolekuks kokku, et kinnitada Eesti Panga põhikirja." Nii dramaatiliselt kirjeldas Eesti Panga sündi tollane rahaminister Juhan Kukk. Heitlikes oludes on 2019. aastal 100 aastaseks saanud Eesti Pank ja Eesti inimesed oma ajaloo jooksul pidanud tegutsema korduvalt. Raamat "Eesti Panga lugu" jutustab keskpanganduse – kõige lihtsamalt öeldes raha väärtuse püsimise eest seismise – ajaloo Eestis. Raamatus on juttu Eesti Panga edu- ja eksisammudest, aga see hõlmab ka aegu, kui iseseisvat Eesti riiki polnud ning rahaasju korraldasid siin Rootsi Riigipank, Vene Riigipank või NSV Liidu Riigipank, mis tolle riigi ideoloogiast tulenevalt oli üks hoopis isemoodi pank.

Raamatus kirjeldatakse Vene sõjalaevastiku fregati "Pallada" ümbermaailmareisi viimast etappi aastail 1853-1854. Sisukord: Šanghai Venelased Jaapanis Liukiu saared Manila Manilast Siberi randadeni Tagasitee läbi Siberi Jakutskist Irkutskini Kakskümmend aastat hiljem

Mul pole sest midagi, kui ma ka peast segane olen, mõtles Moses Herzog. Mõned inimesed pidasid teda hulluks ja üksvahe oli ta ka ise kartnud, et nii see asi ongi. Aga kuigi ta käitumine oli endiselt veider, tundis ta end nüüd enesekindlana, rõõmsatujulisena, selgepilgulisena ja tugevana. Ta oli nagu mingi lummu alla langenud ja hakanud igasugustele inimestele maailmas kirju kirjutama. Need kirjad viisid ta sedavõrd roopast välja, et juunikuu lõpust alates rändas ta pabereid täistopitud reisikotiga ühest kohast teise. See reisikott kaasas, oli ta New Yorgist Martha's Vineyardi sõitnud, kuid samal õhtul sealt tagasi tulnud; kaks päeva hiljem lendas ta Chicagosse ja Chicagost läks edasi Lääne-Massachusettsisse. Maaüksinduses kirjutas ta sõgedana loendamatul hulgal kirju ajalehtede toimetustele, avaliku elu tegelastele, sõpradele ning sugulastele ja lõpuks koguni surnutele, oma kuulsusetuile surnud omastele ja viimaks ka surnud suurvaimudele. Berkshire'ides oli südasuvi. Herzog oli ihuüksi suures vanas majas. Kuigi toidu suhtes tavaliselt üsna nõudlik, sõi ta nüüd paberpakist "Silvercupi" leiba, konservube ja ameerika cheddar-juustu. Vahetevahel korjas ta oma metsistunud aiast vaarikaid, tõstes okkalisi varsi üles hajameelse ettevaatlikkusega. Ta magas ilma linadeta, hüljatud abieluvoodist võetud madratsil või mantli all võrkkiiges. Õues ümbritsesid teda kõrged tupsulised rohttaimed ja noored robiiniad ning vahtrad. Kui ta öösel silmad avas, olid tähed lähedal otsekui kehastunud vaimud. Tulekerad loomulikult: gaasid, sulamineraalid, aatomid, kuid mehele, kes enda mantlisse oli keeranud ja võrkkiiges lamas, näis hommikul kella viie ajal see kõik vägagi tähendusrikas. Saul Bellow' loomingu tipuks ja -- miks mitte -- ka kokkuvõtteks võib pidada 1964. aastal ilmunud "Herzogit". Need küsimused ja probleemid, meeleolud ja tunded, kimbatused ja taotlused, mille kallal kirjanik mitukümmend aastat oli töötanud, said selles romaanis sünteesiva ning süvendatud käsitluse. Ühelt poolt inimene kriisiolukorras, kus teda lõplikust hävingust lahutab veel vaid viimne samm, ja teiselt poolt sellesama inimese lausa meeleheitlik väljapääsu otsimine ja kasvav protest kõige selle ümbritseva vastu, mis inimest muserdab, temalt inimlikkust püüab röövida. Ent mitte ainult seda -- Bellow on liiga teravapilguline elujälgija, et tragöödia kõrval jääks märkamatuks komöödia. Moses Herzog on mees "moraalsete impulssidega", kohati tõstetud koguni oma ajastu südametunnistuseks, kuid samal ajal ka "kannatav kloun", kes heitleb pahatihti enda väljamõeldud tuuleveskidega, ja Bellow' kaasanaerev iroonia muutub Herzogite enesepilaks.

Kuunar "Kolumbus" on pühendatud kodumaa kaitsele, nõukogude noorsoo kangelaslikule võitlusele salakuulajate ja diversantidega, keda välismaalt Nõukogudemaale saadetakse. Romaani tegevus toimub peamiselt Ukraina ranniku edelaosas paiknevas linnas, lähedal asuva saare kalurikülas ning merel. Peategelane on 17-aastane junga Marko Zavirjuhha kalapüügikuunarilt "Kolumbus". Tema kaaslasteks romaanis kirjeldatud sündmustes on neiud – Zorja Nahhodka, kes elab külas kasuisa juures ja Ljuuda Ananjev, kes on professor Andrei Ananjevi tütar. Professor uurib saarel paiknevate luidete liiva, milles leidub torianiiti. See haruldane mineraal sisaldab tooriumi, uraani ja raadiumi. Uuringute eesmärgiks on leida teoreetiline lahendus torianiidist väärtusliku gaasi – heeliumi saamiseks tööstuslikul teel. Piirkonnas tegutseb mereväe miinitraaler "Tormilind", mille meeskonnal on head suhted saare elanikega.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele

"Punane tuul" on kirjutatud järjena autori varasemale romaanile "Valge pilv". Suurem osa tegelasi on samad. "Valges pilves" lõppes peategelase Alma elus üks ajajärk, "Punases tuules" algab uus, teenijatüdruku seisusest suure talu miniaks. Nii võib "Punast tuult" lugeda ka eelnevat romaani lugemata. Romaan käsitleb segaseid aegu, tsaarivõimu nõrgenemist ja kukutamist, töörahva võimu, metsadesse põgenenud soldatite röövretki ja hirmutegusid ning ühiskonna lõhestumist punasteks ja kodanlasteks.

Taasiseseisvunud Eestis kerkib alatasa küsimus, kas oleme valmis vastu võtma seda, mida avanenud maailm pakub. Rida avastusi alates 20. sajandi teisest poolest on tugevalt kõigutanud nii Charles Darwini kui ka ajaloolaste ja arheoloogide loodud maailmapilti. Giidide ja reisijuhtide teadmised kipuvad jääma möödunud või ülemöödunud sajandisse; on neid, kes ei soovi muutustest midagi teada. Ent just muutuvast maailmast käesolev raamat kõneleb. Kasutades kuulsa rännumehe Marco Polo reisiraamatu sõnu on "Ränduri teejuht ja turisti käsiraamat" kirjutatud neile, "kellel on soov tundma õppida eri inimtõuge ja kaugete maade iseärasusi,... teada saada võõraste maade elust ja kommetest". Ühelt poolt on vaatluse alla võetud riigid ja rahvad, keda meiega seob ühine ajalugu. Siin on meie lähemad ja kaugemad naabrid. Teiselt poolt, – kõik me rändame muutuvas maailmas, – kogu meie elu on rännak. Tule Sinagi reisile, kaugetele ja lähedastele maadele, avardame maailmapilti.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

Arvo Valtoni esimene romaan on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.