Tooted

Teise maailmasõja eelõhtul sai kogu maailma ajakirjanduse üheks lemmikteemaks Inglise kuninga Edward VIII (1894-1972) lembedraama, mida mitmed autorid peavad XX sajandi kõige liigutavamaks armastuslooks. Ning on kahtlemata ainulaadne, et maailma suurima monarhistliku riigi vähem kui aasta valitseda jõudnud kuningas loobus vabatahtlikult troonist, et abielluda kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Käesoleva teose autor Alain Decaux on teiste uurijatega võrreldes eelisolukorras: ta on ainuke, kellel kuningas, hilisem Winsdori hertsog, võimaldas tutvuda tema ja Wallise vahel neil saatuslikel aastatel vahetatud kirjadega...

Raamatus kirjeldatakse Vene sõjalaevastiku fregati "Pallada" ümbermaailmareisi viimast etappi aastail 1853-1854. Sisukord: Šanghai Venelased Jaapanis Liukiu saared Manila Manilast Siberi randadeni Tagasitee läbi Siberi Jakutskist Irkutskini Kakskümmend aastat hiljem

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüngreid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani – ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast.
Merle Karusoo

Panso eluõhtu, aga võib-olla üldse ta olulisemaid lavastusi on „Ehitusmeister Solness” ja „Tants aurukatla ümber”. Esimene on ta kõige isiklikum lavastus. Nagu Ibsengi, pidas ta siin kohut iseenda üle ja püüdis oma eluvalikut põhjendada. Kord tulin teda otsima Salme tänava koledasse saali, kui näitlejad olid peale proovi juba lahkunud ja ta seisis üksi tühjal laval, ning pärast rääkis minuga kõrvalkoridori rahutus tühjuses. Terav valus selgus jõudis minuni: ta on ise see Solness! Tal ei õnnestu iial omi trolle projitseerida Heino Mandrisse (kes Solnessi mängib)!
Panso oli loodud olema üksi.
Lea Tormis

Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele

"Punane tuul" on kirjutatud järjena autori varasemale romaanile "Valge pilv". Suurem osa tegelasi on samad. "Valges pilves" lõppes peategelase Alma elus üks ajajärk, "Punases tuules" algab uus, teenijatüdruku seisusest suure talu miniaks. Nii võib "Punast tuult" lugeda ka eelnevat romaani lugemata. Romaan käsitleb segaseid aegu, tsaarivõimu nõrgenemist ja kukutamist, töörahva võimu, metsadesse põgenenud soldatite röövretki ja hirmutegusid ning ühiskonna lõhestumist punasteks ja kodanlasteks.

Käsiraamat sisaldab raadioseadmete aktiivelementide, nagu mitmesuguste pooljuht- ja elektrovaakumseadiste, ning passiivelementide andmeid ja kasutamisjuhiseid. Seadiste ehitust ning talitlusi selgitatakse sedavõrd, kui on vaja andmestikus esitavate mõistete piiritlemiseks ja seadiste tunnussuuruste (parameetrite) sisu mõistmiseks.

Taasiseseisvunud Eestis kerkib alatasa küsimus, kas oleme valmis vastu võtma seda, mida avanenud maailm pakub. Rida avastusi alates 20. sajandi teisest poolest on tugevalt kõigutanud nii Charles Darwini kui ka ajaloolaste ja arheoloogide loodud maailmapilti. Giidide ja reisijuhtide teadmised kipuvad jääma möödunud või ülemöödunud sajandisse; on neid, kes ei soovi muutustest midagi teada. Ent just muutuvast maailmast käesolev raamat kõneleb. Kasutades kuulsa rännumehe Marco Polo reisiraamatu sõnu on "Ränduri teejuht ja turisti käsiraamat" kirjutatud neile, "kellel on soov tundma õppida eri inimtõuge ja kaugete maade iseärasusi,... teada saada võõraste maade elust ja kommetest". Ühelt poolt on vaatluse alla võetud riigid ja rahvad, keda meiega seob ühine ajalugu. Siin on meie lähemad ja kaugemad naabrid. Teiselt poolt, – kõik me rändame muutuvas maailmas, – kogu meie elu on rännak. Tule Sinagi reisile, kaugetele ja lähedastele maadele, avardame maailmapilti.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

Arvo Valtoni esimene romaan on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.