Tooted
Esimene uurimus eesti erakondadest, milles vaadeldakse nende kujunemislugusid ja arengut terve 20. sajandi vältel - 1905. aastast tänase päevani.
Olulisel kohal raamatus on erakonndade teooria käsitlus, mis annab lugejale võimaluse võrrelda meie parteisid samalaadsete organisatsioonidega mujal maailmas.
"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...
Teos räägib mehest nimega Ignat ja tema teadvusest pärast surma. Raamat põhineb suuresti "Tiibeti surnuteraamatul" (Bardo thödol) ning käsitleb uskumusi, müüte ja mõttekäike elust, surmast, surmajärgsest elust ja taassünnist.
Sarja kolmandasse köitesse on koondatud Ursula K. Le Guini lühijutud Meremaast. Neis arendab ta teemasid, mis on tema romaanidest välja jäänud või vähem käsitlemist leidnud. Eelkõige puudutab see naiste rolli maailmas, kus meestele kuuluvad võim ja võlukunst. Lühijuttudes on võimalik kohtuda ka vanade tuttavatega – Gedi ja Ogioniga –, samuti saada teada midagi uut Roke kooli kohta.
Algsele "Meremaa juttude" köitele on lisatud ka hiljem ilmunud lühijutud, autori ülevaade saarestiku ajaloost, etnoloogiast, müütidest, kultuurist ja keelest ning Le Guini loeng "Parandatud Meremaa".
Mõrvari püüdmine on ohtlik – eriti kui ta elab naabermajas. Hen ja tema abikaasa Lloyd on äsja kolinud uude majja West Dartfordi Bostoni lähistel. Hen (Henrietta) on illustraator ja töötab ateljees, mis jääb kodust jalutuskäigu kaugusele. Tänu ravimitele on ta saanud kontrolli alla bipolaarse häire ning lõpuks leidnud stabiilsuse ja rahu. Uute naabrite Mira ja Matthew’ juures õhtusöögil hakkab see rahu aga murenema, kui mehe kabinetis kaminasimsil ilutseb tuttav ese. See on sporditrofee – täpselt selline, mis läks kaduma kahe aasta eest mõrvatud noormehe kodust. Hen on aastaid tundnud lausa obsessiivset huvi lahendamata mõrvade vastu – kinnismõte, millest ta ei tohi rääkida, kuid päris silmi kinni pigistada ka ei suuda. Kas tema naaber Matthew võib olla mõrvar? Või on see järjekordne psühhootiline episood nagu ülikooli esimesel kursusel, kui ta kaasüliõpilase süüd tõestada püüdes tollele kallale läks? Mida rohkem Hen Matthew’d jälgib, seda kindlam ta on, et mees sepitseb midagi tõeliselt kohutavat. Kuid keegi ei usu teda. Ta ei tea veel, et kõige hullemad luupainajad, mille eest ta on kogu elu püüdnud põgeneda, alles algavad…
1928. a. Nobeli laureaadi, norra kirjaniku Sigrid Undseti (1882-1949) kaks seni eesti keeles avaldamata romaani. «Proua Marta Oulie» on kirjaniku esimene romaan, «Truu abikaasa» (1936) sisuliselt viimane, sest «Madame Dorothea» jäi autoril lõpetamata. Mõlema romaani kandvaks teemaks on armastus ja truudus, peategelaste soov olla ühtaegu truu abikaasa ja iseseisev naine. Kuigi kirjutatud umbes sajand tagasi, mõjuvad romaanides käsitletud teemad hämmastavalt kaasaegsetena. Originaali pealkiri Fru Marta Oulie. Eesti keeles Den trofaste hustru. Eesti keeles
See on lugu Põhja-Prantsusmaa söekaevurite elust ja nende mässust ebainimlike töötingimuste vastu, klassivõitlusest ja töölisliikumise algetest. Kõige taustal areneb traagiline armastuslugu. Naturalismi pitserit kandev teos algab noore töötu Étienne Lantier' tööleasumisega Montsou kaevanduslinnas. Seal armub ta Catherine'i, kes töötab samuti kaevanduses. Zola toob sisse pärilikkuse. Étienne on kuuma verega ja õhutab töölisi mässule. Algab streik...
Me elame närvilisel planeedil. Selles pole kahtlust. Piisab, kui avada end hetkeks välismaailmale ja vaadata või kuulata või lugeda uudiseid. Uudised mõjutavad meid ja teevad meid närviliseks. Lisaks uudistele survestab meie teadvust moodne leiutis sotsiaalmeedia. See on võimeline tõstma meid pilvedesse või halval juhul paiskama hoopis põrmu.
Kas olete ära lugenud, mitu korda te olete täna alates ärkamisest ilma erilise vajaduseta uurinud oma nutitelefoni ekraani? Kui pole, võiksite seda teha. Vahest avastate siis üllatusega, et teil on nutitelefonisõltuvus. Just seda tunnistab enda puhul avameelselt käesoleva raamatu autor Matt Haig.
Matt Haig räägib sellestki, et ta on nüüdisaegsetes pühamutes – kaubamajades – kogenud õudu, kartes, et mõni rõivapoe vaateaknal olev mannekeen võib teda puudutada. Mis peaks ju olema võimatu.
Usutavasti pakub raamat, mida te käes hoiate, mõnelegi teist äratundmist. Ning ehk on temast ka abi, kui lugeja tunneb juba ammu pakilist vajadust sisemise omaruumi järele, kuhu närvilise planeedi ja kõigi tema hädade eest peitu minna.