Tooted
Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist
Oleme osakesed uhkest eksperimendist nimega Euroopa Liit, aga kui palju me teda tegelikult tunneme? Teos on mõtteliseks jätkuks Martin Kala koostatud kogumikele "Eesti mütoloogiad" ja "Uued mütoloogiad", milles vaagitakse tänase Eesti enesekuvandi ja koha üle Euroopas.
Raamat on jaotatud kahte suurde ossa: üldosas antakse üldisi andmeid taimehaiguste kohta, käsitletakse haiguste tüüpe, haiguste tekitajaid, taimede immuunsust, taimehaiguste ökoloogiat, dünaamikat ja prognoosi ning eriosas üksikute põllumajanduskultuuride või kultuurirühmade haigusi ja nende tõrjet. Raamat on mõeldud õpikuks põllumajanduslikele õppeasutustele ja käsiraamatuks taimekasvatuse, taimekaitse jt. alade töötajatele.
Niisuguse pealkirjaga raamat on eesti keeles kord juba ilmunud. 1985. aastal andis Loomingu Raamatukogu välja õhukese, tagasihoidliku vihiku katkenditega soome ühe vastuolulisema kirjaniku ja ühiskonnakriitiku Pentti Saarikoski (1937–1983) mõttepäevikutest. Vihikuke võiks olla näide võimatuse võimalikkusest Nõukogude ajal. Saarikoski oli tollal mittesoovitav autor. Ei oleks tulnud kõne allagi avaldada tekst tervikuna. Ei oleks tulnud kõne allagi ajada autoriõiguse asju läbi Moskva, nagu kord tollal nõudis. Loomingu Raamatukogu käekäik oli nagunii pidev noateral tantsimine. Nii saadi autoriõigus kirjaniku leselt Mia Bernerilt otse ja vaikselt ja ainult Eestile. Jah, tõlkija osaks jäi tänase noorema põlvkonna jaoks ehk nurjatu enesetsensuur ning seda üsna suurel määral. Tekstist jäi välja kõik, mille avaldamine oleks viinud Loomingu Raamatukogu sulgemiseni. Seda õnnetust ei oleks Eesti vaimuelule 1980. aastate Brežnevi aja järgses surutuses sugugi tarvis olnud. Muidugi, oleks võinud ajada selja sirgu ja loobuda, aga siis oleks eesti lugeja jäänud Saarikoski sõnumita, mida väga oodati. Raamatut loeti, raamatust kirjutati, teksti tsiteeriti.
Nüüd, aastal 2006, oli aeg tuua tekst meie lugeja ette tervikuna. Sest väga andeka inimese, ja seda oli Pentti Saarikoski vaieldamatult, ka kõige lihtsamas lauses on midagi, millele ise iial ei tule.
Kaugemast lähiminevikust kõneldes esinevad inimesed sageli kas nagu süüdistuse tunnistajad või siis nagu kaitse tunnistajad kohtu ees. Kummatigi on nad olnud tunnistajaks inimlikule vaprusele, geenides kantud vabadusejanule, talitsematule loometungile, mis just ajaloo pimedatel kümnenditel hingest esile kerkib.
Endine Uluotsa villa andis katust ja hingepidet Tartu kirjarahvale kogu nõukogude okupatsiooni kestes – selle algusest selle lõpuni – ning toonastest aastakümnetest ja inimestest teemegi siin raamatus juttu.
"Puhastus" on eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Raamat räägib mitu põnevat, valusat, omavahel põimuvat lugu. Romaan kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, süžeeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.
Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.