Tooted
Wilhelm Dietl, üks juhtivaid Saksa salateenistuse eksperte, on paljude aastate jooksul kohtunud nii endiste kui ka veel tegutsevate, kuulsate ja avalikkusele alles tundmatute naisspioonidega ning lasknud neil jutustada oma elust.
Tema kokkuvõte kõlab: olgu instinkti, kavaluse või kapitaalsete teadmiste abiga, kuid naissoost salaagendid saavutavad ikka oma eesmärgi, ja tänapäeval veel rohkem kui kunagi varem.
Pikka aega kasutati neid üksnes seksipüünistena, peibutuslindudena armutus spionaaziäris. Seejuures on aga Jane Bondid olnud ikka ja jälle meessoost kolleegidest edukamad.
Autor laseb lugejal heita pilgu tarkade naiste suuremalt jaolt varjatud maailma sellistes legendaarsetes salateenistustes nagu CIA, MI5, KGB, Mossad, BND ja MfS – need on jutustused piiritust triumfist ja isiklikest lüüasaamistest, kibedast armastusest ja alatust reetmisest.
Wilhelm Dietl (snd 1955) juhtis aastail 1982-1993 Bundesnachrichtendiensti informaatoreid Lähis- ja Kesk-Idas. Viimase 25 aasta jooksul on ta tegutsenud ajakirjanikuna Sterni, Spiegeli ja Focuse juures, samuti Esseni Terrorismiuurimise ja Julgeolekupoliitika Instituudi asedirektorina.
Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid terrorismi ja salateenistuste kohta.
Sisukord:
- Eessõna Jane Bond - maakuulaja nähtamatul rindejoonel
- Dominique Guillaume Saatanlik operatsioon
- Stella Rimington Koduperenaisest superspioon
- Melissa Boyle Mahle Rahupoliitika hõng
- Marita Lorenz Elu kuristiku serval
- Violetta Seina KGB mesilõks
- Aliza Magen Elu Mossadis
- Erika Maria Chambers Kättemaks Iisraeli sportlaste eest
- Gabriele Gast See, kes tantsis Wolfiga
- Romeo-ja-Julia-printsiip
- Margret Höke Agendiks armastusest
- Ulla Kirmsse Salakuulaja
- Martha Hille Kaadriülem
- Claudia Schmid Telefonikõnest piisab
Võib öelda, et kurbus on tagurpidi jutustatud armastuslugu. Või siis, et armastus ja selle kaotus on sama mõõtu. Kas ei mõelnud sellist võrrandit välja üks romantiline füüsik? Või peaks selle sõnastama nõnda: kujutlege lumekuuli ning selles kuulikeses tillukest lumme mattunud maja. Kujutlege, et tillukeses majas voodiserval istub naine ja raputab lumekuuli ja selles lumekuulis on tilluke lumme mattunud maja, kus on naine, ja too naine seisab köögis ja raputab veel ühte lumekuuli ja selles lumekuulis ...
"Varjuteater" on Viivi Luige autobiograafiline reisiromaan. Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist.
Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile "Seitsmes rahukevad".