Tooted

Adolf Hitlerita oli Kolmas Reich mõeldamatu. Diktaatorlikul Hitleril oli hulgaliselt abilisi-käsilasi, kes end täielikult tema teenimisele pühendasid. Käsilased olid nii võimu kandjateks kui täideviijateks. Käsilased täitsid kõik Hitleri poolt antud korraldused. Käsilased andsid diktatuurile olemuse. Selle raamatu tegelased on Goebbels, Göring, Hess, Himmler, Speer ja Dönitz. Nende nimede taga peitub kuus erinevat karjääri. Meeste psühhogrammid on sarnased ja aitavad teatud määral lahti mõtestada, kuidas natsikuriteod võimalikuks said.

Võib öelda, et kurbus on tagurpidi jutustatud armastuslugu. Või siis, et armastus ja selle kaotus on sama mõõtu. Kas ei mõelnud sellist võrrandit välja üks romantiline füüsik? Või peaks selle sõnastama nõnda: kujutlege lumekuuli ning selles kuulikeses tillukest lumme mattunud maja. Kujutlege, et tillukeses majas voodiserval istub naine ja raputab lumekuuli ja selles lumekuulis on tilluke lumme mattunud maja, kus on naine, ja too naine seisab köögis ja raputab veel ühte lumekuuli ja selles lumekuulis ...

Romaani tegelased on lihtsad, igapäevased inimesed mere äärest, kalurid, popsid, seisuseuhked ligipääsmatud suurtalunikud. Romaani keskseks kujuks on ema Lisbeth, tubli ja töökas inimene, kes on väga jumalakartlik. Ta lasi end rikkal perepojal ära võrgutada ja sai vallasemaks. Nagu enamasti alati, jättis poiss ta maha ja ta võis veel õnnelik olla, kui vaene, tegelikus elus saamatu pops temaga abiellus. Suure oskusega kujutab autor nende inimeste kannatusi ja rõõmusid – ei puudu ju ka rõõmud. Kuigi elu on raske, ei anna need inimesed alla, vaid rabelevad ja rühmavad visalt, et oma elujärge parandada. Kõike seda elu ümbritseb Norra looduse ilu, laulab meri oma igapäevast võimsat ja kütkestavat, vahel meelitavat, vahel hirmutavat laulu, ja pea kohal on põhjamaine taevas, mis ainult lühikest aega aastas on sinine ja selge.

"Varjuteater" on Viivi Luige autobiograafiline reisiromaan. Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist.

Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile "Seitsmes rahukevad".