Tooted

Sa oled Dr. Judd Stevens, hiilgav, edukas psühhoanalüütik. Oma töös sa tegeled vaimsete väärstustega -- ent sa pole ette valmistatud hullumeelsuseks, mis nüüd su ellu tulvab. Keegi tahab sind tappa. Keegi ei taha sind uskuda. Ning su ellujäämine sõltub võidust võiduajamises ajaga, kui sa seksi ja vägivalla džunglis pead ise jahtima oma kütti, väärdunud tundeeluga võimsat vaenlast, silmitsi vapustavalt kohutava tegelikkusega...

Raamat jutustab õpetliku loo ettevõtte ja selle töötajate arendamisest, tehes seda samas läbi mõnusa huumori, sest antud juhul ei ole tegu päris tavapärase ettevõtte ja tavapäraste töötajatega. Raamatu värvika seltskonna tegemistest on meil kõigil midagi õppida. Nagu selgub, viivad terve mõistus ja talupojatarkus sageli lihtsamalt edule kui iga-hinna-eest kõige moodsamate juhtimisvõtete oskamatu rakendamine. Meil peab jätkuma arukust ja julgust endale oma tegelikke tugevusi teadvustada, vigadest õppida ning mitte meelt heita, kui kõik ei lähe kohe plaanipäraselt. Kõige tulemuslikum on keskenduda asjadele, mida me kõige paremini oskame. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde...

Raamatu üheksas aastakäik on viimane enne Euroopa Liitu astumist. Mida toob Eesti merendusele liikmestaatus? Raamatu teemade valik on juba traditsiooniline: siin räägitakse riigiasutuste tegevusest, sadamatest, mereorganisatsioonidest. Oma koht on merearheoloogia ekspeditsioonidel, artiklitel lähi- ja kaugemast ajaloost, Eestimaaga seotud rahvusvaheliselt tuntud meestest, meenutame tublisid inimesi, keda meie hulgas enam pole. Mitu lehekülge võtab enda alla merendusvaldkonna sündmuste kroonika. Ja nagu ikka, avalikustame Mereakadeemia lõpetajate ning värskelt diplomi saanute nimekirjad.

Mõningaid orgaanilisi aineid tuntakse juba ammu, näiteks Idamaades arenes välja värvimivkunst. 9.-10. saj. araabia alkeemikud püüdsid esimestena eristada anorgaanilisi, eluta ja elusast loodusest pärit aineid. Tänapäevaks on orgaaniline keemia arenenud võimsaks teadusharuks.

"Tatarlaste kõrb" (1940) on lugu noorest ohvitserist, kes suunatakse tööle kaugele ja pea inimtühja mägede vahel asuvasse garnisoni. Noormees saab tunda tõelist koduigatsust ja unistab normaalse elu juurde naasmisest. Hoolimata kõigest jääb ohvitser kaunilt kirjeldatud mägimaastikule mitmekümneks aastaks – lootes, et ühel päeval jõuab kohale vaenlane, kelle vastu võideldes saabuks ükskord ka tema hiilgehetk.

Kaupo Meiel on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. “Turg on jumal” koondab viimasel viiel aastal kirjutatud esseid, kolumneid ja kirjanduskriitikat. Ühtede kaante vahele jõudsid seega käsitlused raamatuist, taustaks pilguheidud elule, mida elati ajal, mil neid teoseid kirjutati, ilmutati ja loeti. Ajalistes tekstides elab autor kaasa inimeste iga-aastastele toimingutele, traditsioonide järgmisele, kõrvitsate kasvatamisele, harrastajate harrastustele, rannas päevitamisele ja majade rüütamisele jõuluehteisse. Ajatus kirjanduskriitikas leiab käsitlemist Andrus Kiviräha, Mart Kadastiku, Rein Kilgi, Aapo Ilvese, Kalju Kruusa, (:)kivisildniku, Kaur Kenderi ja paljude teiste eesti kaasaegsete kirjanike proosa- ning luulelooming.

Raamat annab ülevaate botaanikast ning keskendub taimeraku, taimekoe ja taimevarre botaanikale.

Sisu: Noori raamatukunstnikke. R. Loodus Fotograafilisest reaalsusest nüüdisaegses eesti estambis. T. Luuk Illimar Pauli vabagraafika seitsmekümnendatel aastatel ja järgneva aastakümne algul. L. Viiroja Marje Üksine. J. Hain Kaisa Puustak. V. Vabar Eesti moodsa kunstiloo lühikonspekte. Hommage à Tõnis Vint. T. Luuk Mare Vint. E. Pihlak Siim-Tanel Annus. E. Pihlak Uutest suundadest eesti plakatis. S. Vahtre Andrus Kasemaa. M. Pill Mati Vaitmaa. E. Asu-Õunas

Uue Narva kolledži lugu algab lõpust – õppehoonest, mis on ehitatud Narva raekoja platsil seisnud börsihoone asemele. Kolledži rajamine just nimelt siia polnud juhuslik. Kadunud vanalinna südaväljak on parim koht jutustamaks lugusid Narvast, kuid mitte ainult mineviku võtmes. Akadeemilise õppeasutusena peab kolledž mõtestama ka tänast maailma ning aitama aimata tulevikku.

"Vaikne nurgake" on pealtnäha tavaline lutsulik lugu, kus tehakse nagu tööd ja nagu ei tehta kah, tehakse nagu nalja ja nagu ei tehta kah, just nagu rõõmutsetakse, riieldakse ja armastatakse, aga õieti ei riielda ega rõõmutseta, vaid lihtsalt aetakse juttu inimese kombel – ja mis see inimese elu muud on! –, vaadeldakse vahel rändavaid pilvi ja elatakse üks päev teise järel vaikselt õh­tusse, ilma et õieti midagi juhtuks.