Tooted

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. 

Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Artiklite kogumik 1997 – 2004, kus Lapin keskendub kolmele kontsentrile: elule, arhitektuurile ja kunstile. Kogumikus otsib autor loovust, "muusa hingeõhku", "inimeste ja kunsti salaala".

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

"Mu eesmärgiks polnud sel korral püüda taastada meie ajaloo ühte perioodi, selleks et seal - jutustuse ja selle tegelaste kudumi vahendusel - tuleks päevavalgele selle üleajalooline sõnum, vaid esitada, niipalju kui seda võimaldab romaanižanr, küsimusi südametunnistuse kohta." - Kostas Asimakopulos

Pildikesi ühe rahvusmütoloogia lagunemisest aastail 1993-2004.See valik leheartikleid peaks esindama midagi sümptomaatilist minu suhtes jooksva kunstieluga möödunud sajandi lõpukümnendil ja käesoleva sajandi alguses. Ma ei salga, järjekordse kultuuriepohhi loojang oli alanud enne, kui mina asusin süstemaatilisemalt kunstist kirjutama, ning mul jäi üle vaid soojendada end ilmakuulsate maailmalõpu, kunsti surma ja reaalsuse huku filosoofide teravmeelsuste valguses. Johannes Saar

Järjekordne romaan Fabianist.

“Progressiivsed hiired” on tuntud eesti prosaisti Mihkel Muti intelligendiromaan nagu ka 1982. aastal ilmunud “Hiired tuules”. Uuest raamatust saame teada enamuse endiste tegelaste edasise saatuse, veel enam aga mõnede kultuuriprotsesside, ehk isegi terve eesti kultuuri arengutee. Kõverpeeglis loomulikult.

Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.

 

Katsugu lugeja end mõelda tagasi 1991. aastasse, kui Lennart Meri oli Savisaare valitsuse välisminister. Katsugu mõelda end Toompeale, kus paiknes toonane välisministeerium.
See oli raske aeg.
Nagu ütles Lennart Meri, me pidime üheaegselt majas elama ja samas seda alles ehitama. Taas pidi endalt küsima: kust me tulime ja kuhu läheme? Eestisse tekkisid uued poliitikud, paraku väga erineva tagamaaga. Täna on Eesti ammu ÜROs, on NATOs ja Euroopa Liiduski.
See raamat on aegadest, kus Eesti tegi selles suunas alles esimesi samme. Ja nende sammude astujatest. See aeg tundub väga kaugel olevat, nagu lapsepõlv, ühes oma koomiliste ja tundeliste külgedega. Ometi - sinna pole veel paarikümmet aastatki. Mitmed selle aja kangelased on praegugi veel täies jõus. Siiski, kui lugeja arvab ära tundvat mõne praeguse tegelase prototüübi, suhtugu ta sellesse ettevaatlikult, sest ajalugu ja ilukirjandus pole kunagi üks ja seesama.
Siiski, ärgake, vanad varjud!

Leah pani Shyka kee endale kaela ning mulle tundu, et tema kael ja õlad olid niisama kaunid nagu ta emal.
Olin juba tähele pannud esimesi märke häbelikkusest, mida toob kaasa naiseks küpsemise protsess, ja see oli minu jaoks ühekorraga liigutav ja hirmu tekitav. Palusin taevast, et Leah'l oleks õnne ja ta abielluks mehega, kes oleks hoopis teistsugune kui mina, mehega, kes oleks minust vähem kannatanud ja kelle tallis oleks vähem deemoneid, mehega, kes armastaks naerda ja ilusasti rääkida ning oskaks olla särav ja rõõmus.
"Hakkan seda kandma iga päev, kogu elu, paps," lubas Leah.
"Su ema armastas seda väga," ütlesin. "Aga nüüd on vist kõige õigem, kui me hakkame kodu poole astuma, lapsuke. Sa pead täna ju veel aitama mul abielluda."