Tooted

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Artiklite kogumik 1997 – 2004, kus Lapin keskendub kolmele kontsentrile: elule, arhitektuurile ja kunstile. Kogumikus otsib autor loovust, "muusa hingeõhku", "inimeste ja kunsti salaala".

Romaan räägib tänasest Eestist ja homsest Euroopast. Tegevus toimub vaheldumisi Alam-Kolkaküla alevis ja Brüsseli peakorteri kuluaarides. Teemadeks on Lääne-Euroopa muutumine miljonite migrantide saabudes, Ida-Euroopa suhtumine sellesse, inimeste identiteedikriis ja Eesti hetkevalikud. Läbiva liinina otsitakse vastust küsimusele, kas eestlusel on tulevikku, ja kui, siis kus ja missugune? Autorile omaselt on romaani stiil irooniline.

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

"Mu eesmärgiks polnud sel korral püüda taastada meie ajaloo ühte perioodi, selleks et seal -- jutustuse ja selle tegelaste kudumi vahendusel -- tuleks päevavalgele selle üleajalooline sõnum, vaid esitada, niipalju kui seda võimaldab romaanižanr, küsimusi südametunnistuse kohta." -- Kostas Asimakopulos

Pildikesi ühe rahvusmütoloogia lagunemisest aastail 1993-2004.See valik leheartikleid peaks esindama midagi sümptomaatilist minu suhtes jooksva kunstieluga möödunud sajandi lõpukümnendil ja käesoleva sajandi alguses. Ma ei salga, järjekordse kultuuriepohhi loojang oli alanud enne, kui mina asusin süstemaatilisemalt kunstist kirjutama, ning mul jäi üle vaid soojendada end ilmakuulsate maailmalõpu, kunsti surma ja reaalsuse huku filosoofide teravmeelsuste valguses. Johannes Saar

Romaan. Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.