Tooted

Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.

Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.

Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI

Duran Duran, new wave’i kuningas, on päris kindlasti üks 80ndate kõige tuntumaid popbände. Tänu säravale välimusele ja rabavatele videotele sai Duran Duranist MTV algusaegade suurim täht. Edu muusikas võlgnevad nad paljudele geniaalsetele hittidele, mis kummitavad muusikute loomingus ja inimeste meeltes siiamaani. 80ndate lõpuks olid nad müünud üle 60 miljoni plaadi, nüüdseks on see number ületanud 100 miljoni piiri ja aina kasvab. Duran Durani juured ulatuvad tagasi 1970. aastate Briti kasinatesse aegadesse, kust kasvas välja ka Sex Pistols. Nägusad noored britid – just see oli Duran Duran, kes kutsuti esinema Live Aid muusikafestivalile, mitte Bob Dylan või Led Zeppelin. Bändi liikmed liikusid kõige glamuursemates ringkondades: Nick Rhodesil oli lähedane suhe Andy Warholiga, Simon Le Bon oli printsess Diana suur lemmik ja John Taylor abiellus skandaalse Amanda de Cadanet’ga. Ajatute hittidega, nagu "Hungry Like the Wolf", "Girls on Film", "Rio", "Save a Prayer" ja ühe kõige armastatuma Bondi filmi tunnuslauluga "A View to a Kill" on Duran Duran kindlustanud endale koha popijumalate seas – ja nüüd, kui väljas on uus album ja käimas maailmatuur, on selge, et sõu kestab edasi. Tuntud biograafi Stephen Daviese raamat põhineb ainult vähestele valituile kättesaadavatel intervjuudel bändi liikmete, nende sõprade, pere ja ametikaaslastega ning siit leiab ka vähemtuntud fotosid kogu Duran Durani karjäärist. "Please Please Tell Me Now" on kaasakiskuv ja põnev lugu, üks neid seni rääkimata legende rock'n'roll’i ajaloost – tõeline maiuspala nii fännidele, uutele kuulajatele kui ka kõigile muusikasõpradele.

"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...

Florence Darrow on väikelinna tüdruk, tähtsusetu asjapulk kirjastuses, kes usub, et tema elu eesmärk on saada kuulsaks kirjanikuks. Kui saatus annab talle uskumatu võimaluse asuda tööle laialt tuntud, kuid anonüümse autori assistendina, kes peidab end Maud Dixoni pseudonüümi taha, on Florence õnne tipul – lõpuks ometi on käes tema suur võimalus. Kõik tundub imetore. Varjunime taga peituv Helen Wilcox võib küll olla tõre, aga ta on tulvil tarkust mitte ainult kirjutamise, vaid ka tegeliku elu kohta. Koos sõidavad naised Marokosse, Maud Dixoni värske romaani toimumispaika. Marrakechi eksootilised tänavad ja Maroko kaunid rannad õhutavad Florence’i lootust, et lõpuks on ka temal millestki kirjutada.

Kui Florence ühel hommikul pärast hirmsat autoõnnetust aga haiglas ärkab, ja kuuldes, et Helen on surnud, näeb ta suurepärast võimalust. See õnnetus ei pea sugugi olema tema unistuste lõpp, vaid võib olla hoopis tema unistuste algus. Miks ei võiks temast saada salapärane kuulus Maud Dixon?

"Kes on Maud Dixon?" on pingeline, ootamatuid pöördeid täis ja äärmiselt kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mis uurib inimloomuse süngemat poolt. Kui kaugele oleksid sina valmis minema, et elada lõpuks elu, mida oled alati ihaldanud?

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise...

Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel – ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Evelin Ilves on käinud läbi unikaalse tee. Ta kolis kahekuise lapsega üksi maale metsa sisse elama ja hakkas seal talu taastama. Kui ta sai EASist turismitalu arendamiseks toetuse ja pangast laenu, juhtus midagi, mida ta oma ellu polnud plaaninud: ta abikaasa valiti Eesti vabariigi presidendiks. Kummikute ja dresside asemel tuli glamuur. Mis sai edasi? Tosina aasta lood on kogutud kaante vahele, lisaks pikk intervjuu aastast 2015.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust «Laevapoisid rohelises ookeanis». Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks. Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu. Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse. Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …

Kuidas kujundada dekoratiiv- ja majapidamisaeda? Kuidas õigesti rajada tarasid, treppe, lindude pesakaste ja lõkkekohti? Milliseid puittaimi aeda istutada? Millised lilled sobivad kõige paremini just sinu aeda? Neile ja veel paljudele teistele küsimustele leiate vastuse tuntud Läti iluaedniku Aivars Lasise raamatust. Autor jagab praktilisi soovitusi ja nõuandeid, kuidas kujundada aeda nii, et see poleks mitte ainult visuaalselt kaunis, vaid ka turvaline, et seda oleks mugav kasutada ja ja taimedel oleks seal hea kasvada. Raamatus on palju fotosid Läti kaunimatest aedadest, lähivõtteid taimedest ja selgitavaid tabeleid, mis aitavad igaühel oma aiast tõelise iluaia kujundada.

Moskvas elav eesti juurtega insener Lev Netto (1925) jutustab oma isa Aleksandri, ema Julia, enda ja jalgpallurist venna Igor Netto loo. Kogetud katsumuste mõjul kujuneb autorist – tulihingelisest kommunistlikust noorest – veendunud demokraat.