Tooted

"Miljonärist eduõpetaja Jim Rohn alustas oma karjääri tavalise palgatöölisena. Raamatus tutvustab ta lihtsaid põhimõtteid, mida tõusuteel ellu rakendas. Ta kinnitab, et keegi ei pea valima õnne ja rikkuse vahel, sest need tärkavad samast külluseallikast.Teos sisaldab seitset kava, mis aitavad saavutada edu, olenemata erialast ja sotsiaalsest staatusest. Võtmesõnadeks on distsipliin, motivatsioon, eesmärgistatus, õppimine, tulude kontrollimine ja õige ajakasutus.

Ehkki teose pealkiri "Continental" viitab vanale ja tuttavale kirjutusmasinale, on siiski tegemist moodsa, arvutiajastu tunnustega romaaniga. Teose põhiosa moodustab omamoodi romaan romaanis kontseptsiooni või õigemini kaks omavahel põimuvat süžeed – selle ühine pealkiri on "Sametjakk" ja see räägib, kuidas elus pisut pettunud, kuid hetkel oma ajutist üksiolekut nautiv keskeas Elli tõlgib vabal ajal prantsuslikku romaani, mille peategelaseks on noormees Marcel ning tegevuskohtadeks Riia ja Pariis. Aegamööda hakkab tõlgitava romaani tegevustik ja tegelaskond tungima tõlkija enda eluhetkedesse, selle teose meeleolud sarnanema tema enda omadega, teine elu kulgema justkui tema enda kõrval. Autor ei varja oma sümpaatiat kirjanik Marcel Prousti loomingu ja loomemeetodite vastu ja see taotlus ei piirdu üksnes tegelasnimega Marcel.

Ka "Continentali" autor armastab elu meeldivaid üksikasju ja hetki, temagi püüab tabada äralibisevat aega ning tagasi tuua juba möödunut – romaan viib lugeja armastuse kõrbe keskele, mõtiskleb lastetu kooselu ja üksteise mittemõistmise teemal. See on naiselik, plastiline, kujundlik, kammerlik ja suuresti psühholoogiline romaan, mis nõuab lugejalt ruttamatust ja puhast meeleolu.

Romaan "Continental" oli 2000. a romaanivõistluse tõeline üllatusteos, kus see pälvis ka III koha. 

"Dina pärandus" on kolmas ja viimane raamat romaanitriloogiast, mille esimesed kaks osa "Dina raamat" ja "Õnne poeg" ilmusid eesti keeles vastavalt 1997. ja 1999. aastal. Sündmustik areneb 19. sajandi teisel poolel Põhja-Norras, kuhu koolitatud arstina pöördub Kopenhaagenist tagasi Benjamin, tuues kaasa oma ematuks jäänud tütre Karna. Koju pöördub tagasi ka pikki aastaid Euroopas elanud Benjamini ema Dina. Nii kujuneb raamatust kaasakiskuv jutustus kolme põlvkonna kohtumõistmisest iseenda ja minevikupärandi üle. Jõuliselt tõuseb esile Benjamini kuju, kes arstina võidab suure lugupidamise ümbruskonna rahva hulgas. Ühiskondlikus plaanis kirjeldatakse teoses üleminekut «uude aega». talupojaühiskonnast linnaellu. Kuid esiplaanil on siiski inimestevahelised suhted, mis loovad romaanis suuri pingeid. See on raamat keerulistest inimsuhetest, armastuse mitmekesisest palgest, teise inimese läheduse igatsusest, muusika tähendusest ja oma valiku talumisest.

“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

Romaani tegevuslik leiab aset XVII sajandil - ajal, mil Fääri saared kannatasid omakasupüüdliku ja karmi läänihärra Christoffer von Gabeli rõhumise all. Kuningatel oli kombeks anda Fääri saared läänina soositud ametnikele ning kuna saared asusid Taanist kaugel, oli kuningal raske lääni haldamisel silma peal hoida.

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Nimeka rootsi kirjaniku P. O. Sundmani (1922-1992) romaan teisest nimekast rootslasest, insenerist ja maadeavastajast Salomon August Andréest ning tema traagiliselt lõppenud õhulennust 1897. aastal, mil ta koos kahe kaaslasega üritas esimesena jõuda põhjapoolusele.

Lugu leiab aset mitte lihtsalt rahvusvahelise maadeavastamise palaviku taustal, vaid meeles tuleb pidada veel kahte aspekti: ühelt poolt oli Rootsi ja rootslaste jaoks vaja tõestada, et ligi kakssada aastat peale Põhjasõda ollakse ikka veel üks suurte hulgast, teisalt tuli aga norralastel iga hinna eest tõestada oma jõudu ja pealehakkamist.

Elmo Kond, hariduselt geograaf, päriselus aga kirjanik, leiab end hommikul pärast järjekordset kursuse kokkutulekut valutava peaga üksi mahajäetuna peopaigast. Temalt on ära võetud kõik isiklikud asjad: rahakott, dokumendid, koduvõtmed. Ei tükikest leiba ega lonksukest vett. Üksnes kiri laual, millest selgub, et kunagised kursusekaaslased on otsustanud Elmot karistada tema eelmise romaani eest, kus nad end prototüüpidena ära tundsid ja solvusid. Sestap otsustasid kaaslased kirjanikuhärra proovile panna: kui temas on veel vähegi säilinud geograafi ja matkajahinge, peab ta ilma abivahenditeta, ainult iseenda nutikusele toetudes, läbima kaheksa päevaga jalgsi 200 kilomeetri pikkuse teekonna peopaigast Tallinnasse. Kõik probleemid, sealhulgas ööbimine ja toidumured, tuleb tal endal lahendada. Kui Elmo ülesandega hakkama saab – mis küll vaevalt juhtub – ootab teda jõuka kursusevenna väljapandud aastane stipendium. Mis jääb vaesel kirjanikul üle – kuidagi peab ta ju koju Tallinnasse saama. "Kättemaks. Romaan imelikust teekonnast" jäi Rein Põdra (1943‒2018) viimaseks lõpetatud tööks. Tema loomingus tõusevad esile kaks läbivat motiivi: retked ja rännakud ning keskendumine inimestevahelistele suhetele, konfliktsetele olukordadele ja neist lähtuvatele eetilistele probleemidele. Selles raamatus on ühendatud kirjaniku mõlemad meelisteemad.

Eesti kultuurilugu on rikas inimlikest kirgedest ja kannatustest, intriigidest ja armastusest. Ahelromaan "Kellakuuljad" süveneb rohkem kui pooldesajasse loojasaatusesse kahe sajandi jooksul – alates Võnnu Körberitest aastal 1800 kuni kõige värskemate luuletajateni aastal 2000. Dokumentaalne aines ja autori isiklik vaatepunkt segunevad omanäoliseks tervikuks. Eesti riigi mõtte arenemine on romaanis üheks allhoovuseks, samuti leiab jälgimist rahvustunde kasvamine, kirjakeele kujunemine, isamaaluule teisenemine, kirjameeste pereelu, armulood ja vastastikune sõprus, sallimatus ning tänamatus. Tegemist on oma ideelt nii huvitava romaaniga, et sellele ei leiagi eesti kirjanduses sarnast.

2000. aasta romaanivõistluse III auhind.

Kaugel Põhja-Atlandi avarustes asub üksik saar, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Saare ainsateks asukateks on kaheksateist ilmajaama töötajat, kellel on karmide looduseolude tõttu lubatud saarel töötada vaid kaks vahetust, kokku üks aasta. Romaani peategelane Sverre Hansen, noor meteoroloog, satub saarele ettekavatsematult ja kogeb seal viibides mitmesuguseid, nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi. Romaan on kirjutatud mina-vormis, sündmused on kajastatud läbi noore mehe silmade. Võõrapärane nimetus "kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega "Kauge”.

Theodor Fontane (1819-1898) romaanides on huvikeskmes harilikult naistegelane, "Krahv Petöfys" seevastu meessoo esindaja. Laitmatu käitumisega šarmantne krahv Adam - vanapoiss - on täitnud oma elu teatrietendusi jälgides ja kunstigaleriisid külastades, kannatab aga üksinduse pärast. Seitsmekümneaastasena teeb ta katse elutühjust täita ja abiellub noore võluva näitlejatari Franziskaga.

Raamatu tooniandva osa moodustavadseitse seni ilmumata novelli: kolm neist üsna erinäolistest kultuuriloolistest isiksustest (Pieter Bruegel, Valentin Serov, Ingmar Bergman), kaks perekondlikku pärimust ("Portree", "Graf Zeppelin") ning novellid inimestest kummalises kriisiolukorras ("Roheline okastraat") ja ühes sunnitud eetilises situatsioonis ("Pime reis"). Kultuuriloolise fooniga on ka näidend "Kuningapuu", mis räägib luuletaja Juhan Liivi kahest külaskäigust pastor Johan Kõpu peresse Laiusel.

Rosamunde Pilcheri menuromaan "Merekarbiotsijad" on kuulsa kunstniku Lawrence Sterni tütre Penelope elu ja armastuse lugu. Autor kirjeldab haaravalt laste ja vanemate vahelisi suhteid, üksindust ja sellest ülesaamist, hirmu armastuse ees ja julgust armastada. Kunstnikust isa maali müügist saadud raha annab Penelopele võimaluse lõpuks ometi elada nii, nagu talle meeldib.

Taani kirjaniku Lars-Henrik Olseni ajaloolise triloogia teine raamat toob noore peategelase Svend'i Eestimaale pärast taanlaste võitu Lindanise all 1219. aastal. Ajaloohuvilistele noortele pakub romaan põnevaid seiklusi ning tolle aja eesti metsaküla igapäevaste tööde-tegemiste kirjeldusi. Svend võidab siin elatud aastaga külarahva austuse, samuti kena tütarlapse armastuse.

Romaan keskendub tundeerksa keskealise naise mõtisklustele tema elu pöördepunktis ning hõlmab ajaliselt üheainsa öö.

Kõvas köites luulekogu

Seda romaani peavad mõned arvustajad parimaks Taani-aineliseks teoseks pärast «Hamletit». Tegevustik leiab aset peamiselt Kopenhaagenis aastatel 1629-1630, kui Taani kuningriik on pärast sekkumist Kolmekümneaastasesse sõtta sattunud majanduslikesse ja poliitilistesse raskustesse. Pealkiri märgib kahe peategelase, kuninga ja tema abikaasa absoluutselt erinevat eluhoiakut.

Romaan algab inglise lautomängija Peter Claire'i saabumisega, kes soovib liituda Christian IV kuningliku orkestriga, milles on mitmest rahvusest muusikuid. Alates hetkest, mil noormees kogeb, et muusikud esinevad külmas keldris kuninglike ruumide all, mõistab ta, et on saabunud paika, kus valgus ja pimedus ning hea ja kuri kui vastandid peavad teineteisega halastamatut võitlust. Oma hea välimuse tõttu kuninga «ingliks» määratuna armub Claire nooresse naisesse, kes on kuninga abielurikkujast abikaasa Kirsteni kaaslanna – ja ta ustavus on edaspidi saatuslikult lõhestatud kohustuse ja kire vahel.

Selle mitmetasandilise, põneva, väga omapärase kunstilise koega romaani tegevus toimub 1910.a. Pariisis, taustaks Seine'i sajandi üleujutus oma elu segipaiskavusega, ja selle kolmest peategelasest kannavad kaks mingit saladust. Kuid autori tahtel on see samavõrd ka teos elust ja armastusest, Tõelisest ja Näivast, Originaalist ja Koopiast, ning seetõttu ka kunstist – muusikast, maalikunstist, nende ehmatavast tagasisidemest eluga – ning muidugi Pariisist. Romaani on peetud samasuguseks kirjandussündmuseks nagu seda oli Umberto Eco "Roosi nimi".

20-aastasena surnud Raymond Radiguet, 20. sajandi prantsuse kirjanduse imelaps, kirjutas oma esimese romaani "Saatan ihus" 18-aastasena. Esmailmumisel tekitas see raamat kirjandusringkondades skandaale ja kõmu, kuid on tänapäeval tunnistatud prantsuse kirjanduse üheks kroonijuveeliks. Loo tegevus toimub Esimese maailmasõja ajal, mis on paljude koolipoiste silmis vaid "neli aastat koolivaheaega". Lütseumis õppiv verinoor Francois armub noorde abielunaisesse Marthe'i, kelle mees Jacques on rindel. Tuline armastus on kurt kõige ümbritseva suhtes ega arvesta mingeid tõkkeid või moraalinorme. Aga väga kiiresti avaldub ses ühenduses ka Francois' lapselik julmus ja kohusetruudusetus ning selgub poisikese suutmatus täita täiskasvanud mehe rolli. Sõda lõpeb ja lõpetab ka need "neli aastat koolivaheaega". Marthe sureb, andes elu Francois' pojale, kellest saab lohutus ja elu mõte sõjast naasnud Jacques'ile.

1970. aastate Inglismaal kohtuvad kaks lõunapoolkeralt pärit noort inimest. Rohelise Mandri Caroline on tulnud Vanasse Maailma, et õppida ajalugu, Musta Mandri Joshi armastus on aga ballett. Üks leiab teise ja mõne aja pärast kolitakse elama Oxfordis ühel põlluveerel seisvasse vanasse punasesse bussi. Aeg kulub ja ühes sellega näib kasvavat Joshi igatsusvalu, kuni ühel päeval saab ta võimaluse külastada oma kodulinna Durbanit, kus peetakse pantomiimikonverentsi. Veel enne reisi, nii-öelda üheteistkümnendal tunnil, teeb ta oma tütre lemmikraamatut lugedes avastuse. Kas selle on tõesti kirjutanud Hattie, tema esimene armastus, kes oli jäänud koju, samal ajal kui tema oli tulnud Inglismaale? Selle uperpallitava loo taustal tantsib arlekiin. Autori inspiratsiooniallikaks on olnud Stravinsky ballett "Pulcinella" ja selle märksõnad: keerukad suhted, varastatud identiteet, käestlastud võimalus ja võidukas taassünd. Romaani kohta on öeldud tabavalt "21. sajandi multikultuurne muinasjutt".

Ühel vaiksel augustihommikul vabaneb vanglast topeltmõrvar. Ühel vihmasel aprillipäeval leitakse metsast köndistatud surnukeha. Milline seos valitseb nende sündmuste vahel? Komissar Van Veeteren pannakse silmitsi kireva ja õnnetu inimsaatusega. Tema lahendada jääb kuritegu, mille puhul kõik juhtniidid viivad üksnes ajas tagasi. Seal, kus kõik süütõendid on ammu ja hoolega hävitatud, saab kriminalist tugineda ainult ainsale hävimatule tunnistajale – kaasinimeste mälule. Sellele toetudes on võimalik lahendada sedagi, mis peaaegu lahendamatu.

Eluline, soe, haarav ja liigutav. See on lugu naisarsti kirest ja vaprusest, lootustest ja pettumustest. Mõnusalt tempokas romaan köidab lugejat juba esimestel lehekülgedel ja paneb kangelannale kaasa elama. Roberta Coleil on tulnud oma elus teha palju raskeid valikuid: juura või arstiteadus, abielu või lahutus, karjäär või rõõm igapäevatööst. Ta on pühendunud oma tööle, kuid ei ole rahul Ameerika tervishoiusüsteemiga: arstide ja patsientide üha sagenevad kohtuvaidlused, abordisõda, kindlustamata patsiendid, eelkõige aga tohutu bürokraatiamasin.

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.

Lustakas lugu Taani provintsilinna elust kahe maailmasõja vahelisel ajal, vaadelduna tolla aja lapse terase ja kriitilise pilguga. Raamatu keskne tegelane Volmer Marius Olsen, oma ema silmatera ja paljude hirm, on kaaslaste silmis kangelane. Linna kitsarinnalise ja ennasttäis seltskonna omavahelised suhted ja ranged kasvatuspõhimõtted, läbisegi silmakirjalikkusega, on mõnikord üsnagi koomilised ning pakuvad naljakat lugemist nii täiskasvanutele kui ka noortele.