Tooted

Eesti Vabariigi preemiad 2020" koondab lood meie riigi väärikaimate tunnustuste – teaduspreemiate, F. J. Wiedemanni keeleauhinna ning spordi-, kultuuri- ja hariduspreemiate – laureaatidest, nende tööst ja säravatest ning erakordsetest saavutustest.

Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline? Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja? Kuidas haned oskavad hanereas lennata? Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir? Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. "Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru. See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu." Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele

"Check this out! Üks kuu vähem kui kaks aastat ja investeerimisportfellil täitus 100 000!" See mentorluskliendi tagasiside kummutab investeerimisega kaasneva müüdi, justkui peaks üks edukas investor olema rikkur, majandusharidusega või vähemalt ettevõtlik. Kirja autoriks olev naisterahvas ütles enda kohta, et on "täiesti tavaline ilma majandushariduseta mitteettevõtlik mitterikkur". Ta jõudis nullist saja tuhandeni vähem kui kahe aastaga ja ainult ETFidesse raha paigutades. Investeerimisega kaasneb müüt justkui peaks üks edukas investor olema rikkur, majandusharidusega või vähemalt ettevõtlik. See ei ole kaugeltki nii. Investeerimisega algust teha ja sihte seada olen mentorluse vormis aidanud juba aastaid. Üha enam on investeerimisstrateegia ja portfelli lahutamatuks osaks saanud ETFid ehk börsil kaubeldavad fondid. Neid leiab nii erainvestorite portfellidest kui ka pensionifondidest. ETFe kasutatakse üha rohkem ja rohkem ning seda nii pikaajalisel investeerimisel kui ka lühemaajalisel kauplemisel. Sellest raamatust leiad kõik, mida ETFide ehk börsil kaubeldavate fondide kohta teadma pead. Lisaks teooriale ka praktilisi näpunäiteid, kogemuslugusid, ETFide näidisportfelle ja abistavaid tööriistu. Kauba peale veel inspiratsiooni ja tegutsemistahet ka.

Raamatust leiab vastused peamistele küsimusele ettevõtluse aluste ning toimimise põhimõtete kohta, näited peamistest ettevõtluse korraldamiseks vajalikest dokumentidest, ülevaate asjust, mida ettevõtjaks soovijal on kasulik teada, näiteks litsentseeritavad tegevusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest, ettevõtluskeskustest Eestis. Õpikuna aitab see õpetajal ja õpilasel lihtsalt orienteeruda peamises, käsiraamatuna on aga abimeheks igale alustavale ettevõtjale, andes vastused küsimustele: mis on ettevõtlus, kas alustada ettevõtlusega ja kui, siis kuidas seda Eestis teha?

Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kui kunstnike teosed arvatakse olevat nende kingitused inimkonnale, siis miks makstakse mõne teose eest uskumatult suuri summasid? Miks omandab mingi töö äkitselt kirjeldamatu väärtuse? Miks käiakse näiteks Leonardo da Vinci, Vincent van Goghi, Gustav Klimti, Jackson Pollocki või mõne teise suurnime tööde eest tänapäeval välja muinasjutuline hulk raha, samal ajal kui suurem osa kunstnikke täiesti tähelepanuta jääb? Kas needsamad kunstnikud pälvisid samasugust tähelepanu ka eluajal? Raamatus "Haip! Kunst ja raha" tutvustatakse kunstiturul toimuva tagamaid, liikumapanevaid jõude ja tähtsamaid tegijaid. Ajalooliste arengute illustreerimiseks tuuakse näiteid kunstiajaloost ja kaardistatakse seeläbi maastikku, millel on koha sisse võtnud nii kultuurilised ootused, majanduslikud huvid kui ka sotsiaalsed tavad. Just nende tegurite koosmõjul kujunebki kunstiteose hind. "See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ning teda juhtida ja kujundada püüdva maailma vahel, pakkudes võimalust kunsti ja tema saatjaskonnaga korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määrataval kui ka määramatul teekonnal." Piia Ausman

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tekkis sadakond aastat tagasi koos iseseisva Eestiga, kuid selle eellugu on palju pikem. Tänapäeval kipume juba unustama, milline oli usu ja kiriku roll rahva elus ja kultuuriloos saja või kahesaja aasta eest, ning et eesti koguduste ja eesti soost pastorite püüdlused ja võitlus endi ja oma tõenägemuse koha eest päikese all moodustasid väga olulise osa eestlaste rahvuslikust liikumisest, enda kehtestamisest oma kodumaal. See raamat käsitleb eesti rahvusest pastorkonna kujunemist ja meie luteri kiriku arengut sakste kontrolli all olnud härraskirikust vabaks rahvakirikuks. Teos on oluline panus Eesti kirikuajaloo uurimisse ning aitab ühtlasi paremini mõista tsaariaja lõpukümnendite olusid ja vaimset atmosfääri. Teoloogiadoktor Riho Saard (1961) on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo professor ning Helsingi ülikooli ja Ida-Soome ülikooli kirikuajaloo dotsent, mitme Euroopa, Eesti ja globaalkristluse ajaloost kõneleva monograafia autor.

Hooldustöötaja toetab, juhendab ja vajaduse korral abistab tervisekahjustusega, funktsionaalse võimekuse langusega või rehabilitatsiooni vajavaid kliente/patsiente, et tagada neile võimalikult hea elukvaliteet.

Hooldustöötaja tegeleb eri ea- ja sihtgruppidega läbi elukaare alates lastest kuni eakateni; töötatakse nii hoolekande- ja tervishoiuasutustes, lastehoolekandes kui ka koduhoolduses. Hooldustöös tuleb tegeleda mitmesuguste tööülesannetega, nagu näiteks turvalise keskkonna tagamine; abistamine või/ja juhendamine hügieenitoimingutel, riietamisel, söömisel, eritamisel, voodi- ja isikliku pesu vahetamisel, korrastamisel jne; füüsilise aktiivsuse tagamine; juhendamine abivahendite kasutamisel; arsti ettekirjutusel ravimite manustamine; lihtsamate protseduuride tegemine, näiteks vererõhu, kehatemperatuuri, pulsi- ja hingamissageduse mõõtmine.

Õpiku-käsiraamatu on koostanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maiken Jaanisk, Marju Koor, Kaidi Kübar, Tiiu Lepp, Siret Läänelaid, Anne Murov, Piret Simm, Maie Timm, Mai Treial, Anne Vahtramäe ja Merle Varik, kellel on pikaajaline õpetamise, praktikajuhendamise ning erialase töö kogemus. Raamat aitab kaasa hooldustöötajaks õppimisel, juba töötades või omaste hooldamisel.

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

„Investeerimisedu meistriklass“ täiendab rahandusdoktoritest autorite varem avaldatud menukeid „Rahaedu põhimõtted“ ja „Investeerimisedu põhimõtted“ uute teemadega, muutes rahatarkuse triloogia tervikuks ning tutvustades teadlikule investorile olulisi investeerimis- ja analüüsivõimalusi. Praktiliste näidete ja ilmekate kogemuslugude kaudu õpetab raamat lihtsas keeles, teadusele toetudes vähendama investeerimisvigu, juhtima riski ja teenima lisatootlust. Nii saab raamatust väärtuslikke teadmisi, kuidas analüüsida investeerimisfonde, iduettevõtteid, krüptovarasid, optsioone ja teisi tuletisinstrumente ning neid edukalt ka oma portfelli lõimida.

Lisaks tähtsustab raamat investeerimispsühholoogia rolli edu saavutamisel, õpetades isiklikke emotsioone peremini kontrollima ja turul tekkivaid emotsionaalseid olukordi enda kasuks pöörama. Selle kõige kõrval annab raamat kaasa ka võrdlemisi lihtsa, ent kasuliku analüüsimeetodi ehk suunab enda huvides ära kasutama tehnilise analüüsi paremaid palu. Kogu rahatarkuse triloogia kulminatsioonina võtab raamat viimastes peatükkides fookusesse erinevad portfellistrateegiad ja investeerimisstiilid ning õpetab üles ehitama optimaalse riskitulu suhtega investeerimisportfelli ehk pakub teadmisi, kuidas endale sobiva riskitaseme juures saavutada võimalikult suurt tootlust.

„Investeerimisedu meistriklass“ aitab seega sinu rahalist edu ja jõukust veelgi suurendada!

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

Kaptenmajor Bruno Aleksander Linnebergi teatakse peamiselt Eesti mereväe viimase staabiülemana. Tema näol oli tegemist Eesti Vabariigi mereväe ühe silmapaistvama ohvitseriga, kelle teenistusaastad jäid kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Juba kooliõpilasena osales ta Vabadussõja lahingutes ning teda autasustati isikliku vapruse eest Vabadusristiga. Nooremohvitserina oli ta üks esimesi Eesti sõjaväelasi, kellel avanes võimalus omandada sõjaline haridus välisriigis. Mereväeohvitserina teenis Bruno Linneberg mererelvastuse spetsialisti, navigatsiooniohvitseri ja mitme sõjalaeva komandörina ning tegutses sõjaväeluure valdkonnas. Bruno Linnebergi 22-aastase teenistuskäigu põhjal saab anda ka üldisema ülevaate nooremohvitseri kujunemisest Eesti Merejõududes. Ühtlasi püütakse raamatus anda ettekujutus sellest, kuidas väikeriigi juhtiv sõjaväelane pidi Eesti Vabariigi jaoks saatuslikel aastatel 1939–1940 langetama raskeid valikuid. Raamat põhineb peamiselt Eesti Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatel dokumentidel, kaasaegsete mälestustel ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul, millele Linnebergi suguvõsa on täiendust pakkunud omapoolse fotomaterjali ning perekonnapärimustega. Reet Naber (s. 1952), MA. Merendusajaloolane, töötanud Eesti Meremuuseumis, piirivalveametis ja mereväes. Tema sulest on ilmunud raamatud "Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940" ja "Johan Pitka, ausa tahtega Isamaa heaks!". Arto Oll (s. 1985), PhD. Eesti Meremuuseumi teadur. Uurimisvaldkonnaks Eesti Merejõudude ja maailma meresõjanduse ajalugu. Mitmete merenduslike artiklite ja raamatu "Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu" autor.

Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Diplomaatilises korpuses töötanud inimesed on oma tööst rääkides reeglina sõnakehvad, tavainimese jaoks katab saatkondades toimuvat aga tihe saladuseloor. Eestis said okupatsiooniaastatel võimaluse töötada Nõukogude saatkondades vaid paarkümmend inimest. Aastatel 1974–1977 Rootsis Nõukogude Liidu suursaatkonna konsulaarosakonnas atašeena töötanud Tiit Made kirjeldab elavalt ja realistlikult saatkonna tööülesandeid, diplomaatide omavahelisi suhteid ja konsulaarosakonna argipäevarutiini. Raamatus rulluvad lahti meenutused elust Nõukogude Liidu suursaatkonnas Stockholmis ajal, mil maailmas peeti veel hasartselt külma sõda ning Rootsis nõudis suur eestlaste kogukond jätkuvalt häälekalt Eesti okupeerimise lõpetamist. Lugeja saab aimu, kuidas nõukogude ühiskonna välissuhtlemine poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni tingimustes toimis, samuti pildi tollasest Rootsi ühiskonnast, selle elukorraldusest ja elatustasemest. On lehekülgi eesti pagulaste tegevusest ja autori kohtumistest nendega, aga ka Rootsit tollal külastanud Nõukogude ja Eesti NSV prominentidega. Need on seni ainsad – ja peaaegu ainuvõimalikud – eestlaste poolt kirjutatud mälestused elukorraldusest ühes Nõukogude saatkonnas.

Stonehenge'i laadsed muinasobservatooriumid on Euroopas üsna tavalised, neid on teada omajagu ja need seostuvad megaliitkultuuriga. Eestis ei peeta nende jälgede otsimist aga tõsiseks tegevuseks, ehkki megaliitkultuur ulatus meie lähialadele ja meist möödagi ning jäljed on ka Eesti pinnal olemas. Üheks neist on muinasobservatoorium Põhja-Saaremaal, Meiustes, Kaali järvelt alguse saaval atraktiivsel turismimarsruudil Karja kiriku ja Panga panga vahepeal. See koosneb kuuest kuni kaheksast kiviringist, kümnetest erisuunalistest kiviridadest, moodustades maagilisi kujundeid ja isegi ühe kivilaeva... Väikesel alal on koos erinevas suuruses ja eri värvi kivid, meetrikõrgustest püstkividest kuni teise mehe sauna suuruste mürakateni. Meiuste megaliitstruktuur oli nähtavasti päikese- ja kuuobservatoorium (või vastupidi). Pühapaik hõlmas kivikalendrit, tervistavat allikat, matusekohta ja muinassadamat. See rajati millalgi 5000–2500 aastat tagasi; teise aastatuhande keskpaika eKr jääb viimaseil andmeil ka Kaali meteoriidi langemine. Kuivõrd see kiviaegne ajukeskus paiknes esialgu mere kaldal, mis hiljem muutus karjamaaks, pole maaparandus seda rikkunud, mingil määral vaid põllundus, ehitus ja varanduseotsijad.

13. sajandi alguses jõudis Euroopas juba mõnda aega jõudu kogunud ristisõdade liikumine Eestisse: Kristuse nimel saabus siiamaile võitlema sõdalasi nii Taanist kui ka Saksamaalt. Eesti muudeti jõuga osaks Lääne-Euroopa kristlikust maailmast. Levinud legendi kohaselt langes just ühes nende ristiretkede ajal peetud lahingus taevast taanlaste rahvuslipp Dannebrog, valge rist punasel taustal. Ent mis selle ristisõja käigus tegelikult toimus ning millist rolli mängisid selles eestlaste ülikud? Taolistele küsimustele vastamiseks ning jah, ka Dannebrogi 800. aastapäeva tähistamiseks, ongi kirjutatud see raamat. Selles võetakse vaatluse alla nii ristisõdijate ideoloogilised motiivid kui ka osapoolte pragmaatilised valikud, sündmuste peategelaste sammud oma positsioonide tugevdamiseks, tollased ühiskonnad ja sõjapidamisviisid, keskused ja ehitised, ristiusu levik nii enne kui ka pärast vallutust. Eraldi alapeatükk on pühendatud Tallinnale ja siin 1219. aastal peetud Lyndanise lahingule, samuti Dannebrogi kujunemisele Taani rahvuslikuks sümboliks. Raamat on Eesti ja Taani uurijate interdistsiplinaarse koostööprojekti tulemus, milles keskaja ajalugu on põimitud kirikuajaloo, arheoloogia ja kunstiajalooga. Kompleksne lähenemine on võimaldanud esitada mitmeid uudseid hüpoteese 13. sajandi sündmuste kohta.

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. "Tappidest lahti maailm" kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

"Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes." – Philipp Blom

32 teadustööd, mille seletamiseks anti noortele andekatele teadlastele aega vaid kolm minutit. Lugemise ajal tasub käepärast hoida ka nutiseade ja ruutkoodilugeja rakendus: ettekannete juurest viivad lingid videosalvestisteni ning tööde juurde kuuluvate helifailide, animatsioonide ja lisamaterjalideni. Raamatu lõpuosa sisaldab näpunäiteid ja koolitusmaterjale neile, kes peavad oma teadustööd tutvustama mitteteadlastest publikule.

Jeruusalemm, 1119. aasta. Väike rühm rüütleid, kes Esimese ristisõja järel selgemaid sihte otsivad, rajavad uue ordu. Neist saavad esimesed templirüütlid – eliitsõdalased, kes on valmis elu hinnaga kaitsma kristlastest palverändureid Pühal Maal. Järgmise paarisaja aasta jooksul kujuneb Templiordust keskaja võimsaim rüütliordu. Templirüütleid imetletakse ja kardetakse, neid ümbritsevad legendid ja kuulujutud.

Paleodieet, detoks, aluseline ja "puhas" toitumine, kookosõli ja antioksüdantide kultus, gluteenihirm, suhkruviha, müütilised iidsed toitumistarkused – iga natukese aja tagant kerkib esile mõni uus dieet, mis eelmised moeröögatused varjutab. Paraku on suurem osa neist põhjendamatud ja mitmed otseselt ka kahjulikud. Kui elukutselisel kokal Anthony Warneril sai kõikjal laiutavast toidujurast kõrini, sündis Tige Kokk. Teadlasi appi võttes tirib ta päevavalgele põhjused, millest toitumisvaled ja -lollused alguse saavad, miks need nii laialt vohavad ning miks muidu arukad ja intelligentsed inimesed imedieetide lõksu langevad. Raamatu lisas jagab Tige Kokk näpunäiteid, kuidas glamuurse kesta alla varjunud jampsi ära tunda ja kellelt on mõtet toitumisnõu küsida.

Selle raamatu leheküljed kätkevad endas eaka väliseestlasest autori Eerik Purje sõbrasõnumit sünnimaa lugejaile. Seda läkitama ajendas teda Tõnu Õnnepalu poolt Kanadas Kotkajärvel kirjutatud teos "Aaker", mis kujutab väliseestlust äärmiselt negatiivses valguses ning kuulutab viljaka koostöö kodu- ja väliseesti kogukondade vahel välistatuks. Igal mündil on aga kaks poolt – kull ja kiri. Mõlemaid tuleb tunda, ainult ühe poolega sel ostujõudu pole. "Aaker" on monoloog: autor jutlustab ja serveerib oma hinnanguid vastuvaidlematu tõena. "Vakamaast aakriteni" on monodialoog: autor kõneleb küll üksinda, kuid soovib lugejaga dialoogi – lootuses, et ta siiralt välja sirutatud käsi vastu võetakse.

1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud. "Viiendas päikeses" tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.