Tooted

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

"Eesti politsei 100 aastat" kajastab korrakaitse arengut. Suurema tähelepanu all on omariikluse aastad 1918–1940 ja 1991–2018.

Nii omariikluse algusajal kui ka 1990. aastatel kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Elu ja ühiskondlik-majanduslikud olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaal-tehniline baas.

Raamatus jääb rõhuasetus politseile, teisi Eestis tegutsenud korrakaitseasutusi on käsitletud põgusalt. Politseitöö igati värvikast ajaloost on lähemalt peatutud mõnedel – enamasti eripärastel – üksikjuhtumitel.

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised. Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal. Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Raamat vastab küsimustele: Kas egoism on edukam elustrateegia kui koostöö ja teistega arvestamine?

Miks on isasel paabulinnul nii ohtlikult värvikirev ja mõttetult suur saba? Mis sunnib inimest kulutama aastaid raamatu kirjutamisele või pillimängu lihvimisele? Mis teeb tippteadlased, -kunstnikud ja -kirjanikud nii populaarseks? Miks on laia joonega inimesed vastassoole ülimalt atraktiivsed? Vaid efektiivsusel ja ratsionaalsusel põhinevaid teooriaid aluseks võttes ei ole kunsti või filantroopia vajalikkust võimalik seletada.

Autori arvates saab aga paljusid muidu raskelt seletatavaid inimkäitumise ja kultuuriliste nähtuste põhjusi seletada kulukate signaalide mõistega.

„Kes näppas minu juustu?" on allegooriline lugu muutustest, mis meist igaüht aeg-ajalt tabavad, olgu siis tööl või eraelus. Selleks muutuseks võib olla uus tööülesanne, tugeva konkurendi ilmumine firma turunišši või hoopis kolimine teise linna. „Kes näppas minu juustu?" on lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu muutustega leppimisest, nendega toime tulemisest ja nende kasutamisest isiklikuks arenguks.

Thomas Gordonit võib julgelt nimetada inimeseks, kes on muutnud ajalugu. Tema elutöö viljade mõjul on muutunud arusaamad peresuhetest ja laste kasvatamisest mitte ainult Ameerikas, vaid Eestiski. Lapsevanema ja pereajakirja toimetajana on mul hea meel, et Thomas Gordoni humanistlikud raamatud nüüd ka eesti keeles ilmuvad. "Kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu", ütleb käesoleva raamatu autor. Iga lapsevanem on tundnud vahel, et mõistus on otsas ja lapsele kuluks keretäis ära. Kuidas sellistest olukordadest välja tulla nii, et lapsel säiliks austus vanema vastu ja vanemal lugupidamine enda vastu? Ja veel nii, et lapsest kasvaks inimene, kes ei vaja väliseid autoriteete, vaid suudab end ise motiveerida ja teostada? Tiia Kõnnussaar ajakirja "Pere ja Kodu" peatoimetaja, kahe poja ema

Iga suurlinna juures on rikaste eeslinn. Los Angeleses on see Beverly Hills, Londonis Ascot, Pariisis Neuilly-sur-Seine jne. Seal on ilusad majad, hoolitsetud aiad, kallid autod ja ei mingeid migrante, vaid valitud seltskond, kelle kohta levib hulka trafaretseid legende. Moskva lähistel kannab selline miljonäride looduskaitseala nime Rubljovo-Uspenski maantee, Rubljovka. Kuid sealseid eramuid ei ole reeglina väga kõrgete aedade tagant näha. Ja kuristik sealsete majaomanike ning lihtsate inimeste vahel pole mitte üksnes varanduslik, vaid ka kultuuriline. Elatakse teistmoodi, süüakse eri toite, juuakse eri jooke, lõbutsetakse eri moel ja isegi räägitakse eri keelt. Rikkad ja vaesed Venemaal – need on kaks eri rahvast, kellel on oma kultuur ja isegi oma religioon. Kui vene lihtinimesel on juhust sattuda Rubljovka restorani, ei saa ta aga suuremast osast menüüst arugi. Mis on kammeljas? Mis on ceviche? Trühvel – kas see on tõesti seen, mitte kompvek? Aga me ei tea isegi, mis inimesed nad on. Mida nad söövad-joovad, millesse usuvad, mille poole püüdlevad, mida kardavad ja millele loodavad… Ja kurat võtaks – kust neil nii palju raha on?

Inimese seksirepertuaar on iidne – selle on miljonite aastate jooksul söövitanud meie kehadesse looduslik valik. Meie seksuaalpärand on meid hästi teeninud – kui meie keha, kehakeemia ja käitumine paljunemist ei soosiks, siis ei oleks inimesi enam olemas. 21. sajandi lävel seisab inimkond aga silmitsi arengutega, mis ähvardavad meie paljunemisvalikuid määratult laiendada – katseklaasiviljastamine, kloonimine, asendusemadus, asendusmunandid, rakutuuma siirdamine, geenimanipulatsioon, sugurakupangad ja külmutatud looted, isegi lihtlabased isadustestid ja lastetoetuse rakendamine hakkavad mõjutama alanud sajandi lapsetegemisviise, paari- ja peresuhteid.

Nagu oma eelmises bestselleris "Spermasõjad", ei karda Robin Baker nüüdki teha julgeid ennustusi ja oletusi. Kas usute, et 21. sajandi esimese poole jooksul jõuab lõpule seksi eraldumine paljunemisest? Vähe sellest, et tehnoloogia saab hakkama viljatuse kaotamisega – see lööb tasakaalust välja ja korrigeerib iidse ebavõrdsuse meeste ja naiste vahel? Et seksuaaltegevusväli, mis on vabam, võrdõiguslikum ja mitmekesisem kui kunagi varem, annab rohkem aega keskenduda muulegi peale paljunemise? Ja mängu ilu ei kao, vaid hoopis kasvab?

Võrratu ja elamuslik lugemine ka neile, kes "Spermasõdu" pikantseks pidasid.

Miks me tunneme täiesti õnnelikus suhtes mõnikord vastupandamatut tungi truudust murda?
Miks me tahame seksida ka siis, kui ei taha saada lapsi?
Miks sünnib vapratel ja ilusatel rohkem poegi, vaestel aga rohkem tütreid?
Miks jääb naine kergemini rasedaks juhuslikust vahekorrast kui regulaarsest seksist püsipartneriga?
Miks erututuvad mehed seksijaid nähes?
Miks on naise orgasm nii ettearvamatu ja raskesti esilekutsutav?
Miks on masturbeerimine ümbritsetud halvakspanuga, kuigi enamik hukkamõistjaist ka ise masturbeerib?
Miks eelistavad mõned seksi omasoolistega?

Need on küsimused, mida enamik inimesi ei ole osanud isegi küsida. Robin Bakeri revolutsiooniline ja skandaalne käsitlus seksist ja inimese seksuaalsuse arengust pakub vastuseid neile ja veel paljudele intrigeerivatele küsimustele valdkonnas, mis ulatub pereplaneerimisest pornograafiani, sepermatosoididde käitumisest ühiskonna arenguni ning sinitihaste paaritumismängudest tänapäeva meeste ja naiste soorollideni.

Lihtsalt ja haaravalt kirjtatud ning pikantsete näidetega illustreeritud "Spermasõdu" on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde.

Neli senitundmatut C.R. Jakobsoni käsikirja - muuhulgas esimene eesti näidend "Kuuno ja Salme".