Tooted
Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.
"Eesti politsei 100 aastat" kajastab korrakaitse arengut. Suurema tähelepanu all on omariikluse aastad 1918–1940 ja 1991–2018.
Nii omariikluse algusajal kui ka 1990. aastatel kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Elu ja ühiskondlik-majanduslikud olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaal-tehniline baas.
Raamatus jääb rõhuasetus politseile, teisi Eestis tegutsenud korrakaitseasutusi on käsitletud põgusalt. Politseitöö igati värvikast ajaloost on lähemalt peatutud mõnedel – enamasti eripärastel – üksikjuhtumitel.
Raamat vastab küsimustele: Kas egoism on edukam elustrateegia kui koostöö ja teistega arvestamine?
Miks on isasel paabulinnul nii ohtlikult värvikirev ja mõttetult suur saba? Mis sunnib inimest kulutama aastaid raamatu kirjutamisele või pillimängu lihvimisele? Mis teeb tippteadlased, -kunstnikud ja -kirjanikud nii populaarseks? Miks on laia joonega inimesed vastassoole ülimalt atraktiivsed? Vaid efektiivsusel ja ratsionaalsusel põhinevaid teooriaid aluseks võttes ei ole kunsti või filantroopia vajalikkust võimalik seletada.
Autori arvates saab aga paljusid muidu raskelt seletatavaid inimkäitumise ja kultuuriliste nähtuste põhjusi seletada kulukate signaalide mõistega.
Inimese seksirepertuaar on iidne – selle on miljonite aastate jooksul söövitanud meie kehadesse looduslik valik. Meie seksuaalpärand on meid hästi teeninud – kui meie keha, kehakeemia ja käitumine paljunemist ei soosiks, siis ei oleks inimesi enam olemas. 21. sajandi lävel seisab inimkond aga silmitsi arengutega, mis ähvardavad meie paljunemisvalikuid määratult laiendada – katseklaasiviljastamine, kloonimine, asendusemadus, asendusmunandid, rakutuuma siirdamine, geenimanipulatsioon, sugurakupangad ja külmutatud looted, isegi lihtlabased isadustestid ja lastetoetuse rakendamine hakkavad mõjutama alanud sajandi lapsetegemisviise, paari- ja peresuhteid.
Nagu oma eelmises bestselleris "Spermasõjad", ei karda Robin Baker nüüdki teha julgeid ennustusi ja oletusi. Kas usute, et 21. sajandi esimese poole jooksul jõuab lõpule seksi eraldumine paljunemisest? Vähe sellest, et tehnoloogia saab hakkama viljatuse kaotamisega – see lööb tasakaalust välja ja korrigeerib iidse ebavõrdsuse meeste ja naiste vahel? Et seksuaaltegevusväli, mis on vabam, võrdõiguslikum ja mitmekesisem kui kunagi varem, annab rohkem aega keskenduda muulegi peale paljunemise? Ja mängu ilu ei kao, vaid hoopis kasvab?
Võrratu ja elamuslik lugemine ka neile, kes "Spermasõdu" pikantseks pidasid.
