Tooted
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.
Herman Sergo (1911-1989) sõitis koolivaheaegadel purjekal laevapoisina, lõplikult merele suundus ta 17-aastasena. Ta töötas üle viie aasta mitmesugustel välisriikide lippude all sõitvatel ookeanilaevadel madrusena, seejärel 1932.a. saabus ta tagasi kodumaale, kus teenis mereväes sundaega. Vabal ajal kuulas H. Sergo Tallinna merekoolis loenguid. Pärast sõjaväest vabanemist jätkas Sergo erialaseid õpinguid, töötades samal ajal tüürimehena. Kaugesõidukapteni kutse sai ta 1941.a. Suurest Isamaasõjast võttis H. Sergo osa Karjala rindel. Pärast sõda töötas ta kaubalaevastikus.
