Tooted

Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.

Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile

Berit Petolai loomingus jääb kõlama lihtsa ja vahetu mõtiskleja ning askeldaja, loodusega tihedalt üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Aeg ja kulgemine, inimlikud pidepunktid ajapöörises, koovad tiheda koe, millest aimdub ajastuülest südametarkust ja taju, et igapäevane elukulg võib olla midagi argiselt püha ja kosutavat. Loodus koos kõigi oma pisimate osalistega annab Beriti tekstidele elava, pulbitseva ning tänumeelest kantud eheda maigu. Tundlikult tabatud paigavaim looritab ballaadidena voogavad luulelood teatava salapäraga, mis laseb lugejal tunda, et tal on võimalus piiluda maailma, kus on veel alles maagia, muinasjutt ning sõna ilus ja puhas vägi.

Berit Petolai luulelugusid on tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik. Tema loomingut on viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased.

Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on ilmunud luulekogu “Meoma ümisevad tuuled”, tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes „Metsik sõna”, „Armastuse planeet” ja metsaluule antoloogias „Südames laulavad metsad”.

2017. aasta kevadel pälvis Berit debüüdiauhinna „Esimene samm” ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Tõnkadi-lõnk” eest.

Eeva Pargi esimene luulekogu "Mõrkjas tuul" ilmus 1983. aastal. Selle raamatuni siin on kirjanik läbi käinud pika teekonna. "Hundirattas" vaatleb luuletaja maailma ühtaegu isiklikust ja üldisest perspektiivist. Ta tunnetab omaenda keha reaktsiooni katsumustele ja vaatleb terava pilguga seda maailma, kuhu kirjanikuteekond on teda viinud, olgu see Helsingi, Iirimaa, laulupidu või kaubanduskeskus. Siin on luuletusi, mis on inspireeritud armsatest kaasteelistest, ja luuletusi, mis kannavad endas Eeva Pargile omast ilmaelu ja loodusilma läbipõimituse ideed.

Eeva Pargi luules elab terve maailm.

Valgusel on mitu nime.

Eeva Park on luuletaja, prosaist ja tõlkija. Tal on seni ilmunud neli romaani, viis novellikogu ja viis luulekogu. Tema teosed on pälvinud auhindu ja neid on tõlgitud inglise, leedu, norra, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja ungari keelde.

Päiv Dengo luule on laululine, kehaline, keelemänguline ja puudutav. Selles on nii süngust kui helgust ning oskust kehastuda ajas ja ruumis hoopis kellekski teiseks. Sõber tuli põleb pliidi all, nälja korral saab söönuks ka veest ja riisiteradest, kurvastus ja rõõm käivad käsikäes sama päikese all. Päiv Dengo luule on elav tõestus sellest, kuivõrd rikkad on keele ja luule väljendusvahendid ning kuivõrd elav võib inimese kujutlusvõime olla ka siis, kui ta „ei ole sünnist saati vihkugi valgust näinud“.