Tooted

"Dialoogid loomulikust religioonist" on mitmehäälne kirjanduslik meistriteos. Selles uuritakse, kas me saame maailma vaatlemise põhjal järeldada midagi Jumala olemise ja olemuse kohta ning kas see, mida Jumala kohta usutakse, on kooskõlas sellega, mida me maailma kohta teame.

Eruditsiooniküllane "Loomulik usundilugu" vaatleb jumalausu juuri inimese tunnetes ning järgib religiooni kõikumisi salliva, kuid vastuolulise polüteismi ning dogmaatilise monoteismi vahel.

Raamatule on lisatud Hume'i lühike autobiograafia ning esseed "Ebausust ja entusiasmist", "Enesetapust" ja "Hinge surematusest".

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

18. sajandi alguses tajusid Euroopa mõtlejad, et esimest korda pärast Rooma impeeriumi langust ollakse jõudnud heledasti valgustatud mäeharjale, kust võib üle vahepealsete "pimedate" sajandite vaadata võrdsena silma klassikalise antiigi suurmeestele.

Sajandeid kestnud vägikaikaveos kirikuga oli ilmalik mõte lõpuks endale eluõiguse kätte võidelnud; geotsentrilise maailmapildi langedes oli Maa vabastatud talle kiriku poolt peale sunnitud positsioonist universumi kinniskeskmena ja loodusteadlaste vabadus uurida maailma kammitsematult teoloogilistest seisukohtadest aina avardus.

Koos edusammudega teaduses tõusis eneseusaldus teisteski vaimutöö valdades, ja ehkki 17. sajandi pikas nn. vanade ja uute tülis vanad – st klassikalise antiigi ülimuse kaitsjad – tugevat vastupanu avaldasid, oli 18. sajandi alguseks selgesti ülekaalus uute veendumus, et antiigiga on võimalik võistelda ja selle saavutusi isegi ületada. Aegamisi oli oma kesksest positsioonist sunnitud taanduma ka Jumal: läbi 17. sajandi olid ametliku kiriku dogmasid murendanud mitmesugused ketserlikud voolud – sotsiniaanlus, arminiaanlus, kveekerlus jne –, valmistades pinda deismi esiletõusuks.

Koos usu kadumisega aktiivselt maailma asju juhtivasse Jumalasse pidi aga paratamatult hingusele minema ka seni valitsenud teoloogiline, inimühiskondi ja nende ajalugu jumaliku lunastusplaani suure täideminekuna käsitlenud ajalootõlgendus.

 

Müüme komplektina I ja II köide koos.

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas „tõde“ on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume’il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed.

Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge’is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos „Oxfordi filosoofialeksikon“ (Vagabund, 2002).

 

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.