Tooted

Romaan kujutab nende inimeste saatust, kes 1933. aastal pidid Saksamaalt lahkuma, kellel polnud dokumente ja elamisluba ja keda politsei saatis ühelt maalt teise. Viini ja Praha, Zürichi ja Pariisi vangimajad, katusekambrid, haiglad ja pargipingid olid nende peatuspaigad. Kõigest hoolimata ei puudunud selles rahutus elus ka armastus, mis kord viis hukatusse, kord andis võimaluse ellu jääda.

Vahetult enne suurettevõtte raamatukoguhoidja ametikohalt pensionile jäämist abiellub 62-aatane aastane härra Stone lesknaise Margaret Springer, et vältida üksindust ja vananemist.

2001. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi nimi ei tulnud maailmale üllatusena - Inglismaal elav India päritolu prosaist V. S. Naipaul on koos Jaan Krossiga figureerinud võimalike nobelistide nimekirjas juba aastaid. 69-aastane Trinidadis sündinud Naipaul, kelle kodanikunimi on Vidiadhar Surajprasad Naipaul, on oma teostes kujutanud postkoloniaalsete riikide vastuolusid ning analüüsinud kultuurilisel ja usulisel pinnal tekkinud konflikte.

Teos lahkab autori lemmikteemat – isiksuse ja ühiskonna igavest vastuolu.
Sem Tangstad on juba siia ilma sündides teistest silmapaistvalt erinev – ta on punapea. Mida aeg edasi, seda enam süveneb vastuolu tema ja teda ümbritseva väikekodanliku maailmamudeli vahel. Ta ei sobi keskkonda, millesse on sündinud, ainus pääsetee on uni, unelm, kadunud meistrite piltide imemaailm. Seetõttu huvitab reaalsus teda üha vähem ning tundub eemaletõukavana.
Saatus aga hoiab lapsi ja joodikuid, Semis peitub tema nuhtluseks või õnneks nii üks kui ka teine.
Jens Bjørneboe on veendunud, et elu hoiab nende poole, kes hoiavad kunsti ja ilu poole.

Tavaformaadis ja pehmes köites lühiromaan sarjast HPH

Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema leidnud. Selle oskale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend. See on hämmastav kirjanduslik saavutus, saaga märkimisväärsest perekonnast Austraalia südamaal, lugejat jäägitult haarav jutustus Clearyde kolmest põlvkonnast, nende rõõmudest ja muredest, kibedatest pettumustest ja ülendavatest saavutustest, unelmaist ja kõigutamatust hingejõust, millega nad õnnetusi taluvad, aga ka tumedatest kirgedest ja keelatud armastusest, mis saatuslikult nende ellu sekkuvad.

Tegu on poisiohtu meeste eneseotsinguid kujutava psühholoogilise teosega. Päästja rolli satub seal soomerootslane Ilmar Forsberg, kes üritab päästa soomlasest sõjaväljakaaslase Mikkola elu. Taamale jääb eestlane Henn, kes mõjub Albert Kivika romaani „Nimed marmortahvlil” Henn Ahase teisikuna.

Kogumik sisaldab rahvalaule ja -jutte ning mitmete Eesti autorite (Ernst Enno, Jüri Parijõgi, Heljo Mänd, Ellen Niit, Ott Arder, Leelo Tungal, Aino Pervik, Andrus Kivirähk jt) loomingut pere pisematele. Raamatus kirjeldatakse nii argipäevade toimetusi nagu söömine, pesemine, jalutuskäigud kui ka tähtpäevi nagu jõulud, emadepäev ja vabariigi aastapäev.

Prantsuse XIX sajandi kirjanduse põhihoovuseks oli realistlik proosa. Selle esimeseks laineks oli Stendhali ja Balzaci looming, mis kuulub sajandi esimesse poolde.

Guy De Maupassant (1850–1893) omakorda oleks eluaastate poolest võinud olla Flaubert’i poeg ja mõnede arvates tõepoolest oligi. Guy de Maupassant’i looming langeb umbes samasse aega kui Zola oma, kuid naturalist Zola on mees, kes seisab omaette. Teda vaevalt saab Flaubert’i kirjanduslikuks järglaseks pidada ja selleks ei tahtnud teda ka mingil tingimusel pidada "Madame Bovary" autor ise.

Teine lugu on Maupassant’iga, kes sai kirjanduslikku juhatustki otse Flaubert’ilt endalt. Ehkki Maupassant’il oli tihedat ja sõbralikku läbikäimist ka Zolaga, tuleb just temas näha prantsuse klassikalise realismi traditsioonide kõige vormikindlamat jätkajat kolmandas põlves.

Maupassant oli Flaubert’iga ühe kandi mees. Temagi pärineb Normandiast. Flaubert oli laialt tuntud, austatud ja jõuka kirurgi poeg, Maupassant küll seisuse poolest aadlik, aga vaesevõitu, seega ühiskondliku positsiooni poolest seisid perekonnad enam-vähem ühel pulgal, nende vahel oli kodust suhtlemistki.

Maupassant on lühivormi alal ületamatu meister. Tema kõrvale saab panna vast ainult Anton Tšehhovi.

Raamat sisaldab nimeka prantsuse kirjaniku 19 novelli:

• "Preili Fifi"
• "Surmamõistetu"
• "Miss Harriet"
• "Preili Perle"
• "Simoni isa"
• "Isa Milon"
• "Kuuvalgus"
• "Ehe"
• "Minu onu Jules"
• "Ristsed"
• "Rasvarull"
• "Kaks sõpra"
• "Pierrot"
• "Ratsa"
• "Väike vaat"
• "Õnn"
• "Nööpnõelad"
• "Surnu"
• "Horla"

Suure taani klassiku Jens Peter Jacobseni (1847–1885) ajaloolise tagapõhjaga romaan (1876). Selle kangelanna on tegelikult elanud isik, kes teiste tahtele alistumata sammub isepäiselt oma elurada.

David Šahar sündis 1926. aastal Jeruusalemmas perekonnas, kes oli elanud juba viis põlve Pühal maal. Teos "Suvi Prohvetite tänaval" on esimene osa autori peateosest, 7-osalisest "Purunenud Anumate Paleest".

Prantsuse naturalismi esindaja Octave Mirbeau (1850-1917) on võitnud lugejamenu otsekoheste ja ilustamata elukujutustega. Päevikuvorm annab toaneitsile võimaluse kirjeldada intiimsemaidki saladusi, millest avalikult ei räägita. Ligi sada aastat tagasi ilmunud teos mõjub üsna kaasaegse romaanina meie praeguses olustikus, kus ahnelt nauditakse vabadust ja püütakse majanduslikult jalule tõusta.

Haiglavoodisse sattunud kriminaalinspektor Grant hakkab igavuse peletamiseks uurima sajanditetagust mõrva -- väikeste printside tapmist Toweris, mille ajalugu omastab Richard Kolmandale. Mida üllatavat õnnestub inspektor Grantil selle mõrvajuhtumi kohta välja selgitada? Saladus, mis ilmsiks tuleb, on üks kõige hämmastavamaid ajaloos.

Isak Dineseni (Karen Blixeni) "Varjud rohul" on jätkuks 1937. aastal avaldatud mälestusraamatule "Aafrika äärel".
Autor naaseb mõttes veel kord armastatud ja kaotatud paikadesse, meenutab Aafrika-elu seiku ja kaaslasi. Nii mõnestki sündmusest jutustab ta uuesti, nendib aga, et aeg on möödunud ja muutusi toonud.