Tooted
"Krimmi päevik" on humoorikas sissevaade Ukraina külaromantikasse ja Krimmi elanike, eelkõige seal elavate eesti juurtega inimeste eluolusse ja identiteeti. Kõrvuti kohalikuga kajastuvad raamatus ka autori enda tunded – raske algus võõrastes ja kasinates oludes, kodunemine ja teistkordne naasmine keskkonda, mis oli algul vastumeelne ja tundmatu. Raamat on saadaval kahe erineva kaanepildiga, vali endale sobivam! Tiina Rekand elab alates 2008. aasta sügisest Krimmi eestlaste keskuseks olevas Krasnodarka külas, kus kogub materjali sealse eestlaskonna kohta, ja töötab Aleksandrovka keskkoolis, õpetades kohalikele eesti keelt ja kultuuri.
"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.
Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.
Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.
Justin Petrone
Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega´s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.
Anna-Maria Penu
Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.
Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.
Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!
Marje Aksli, autor
Lauljatar Tui Hirve debüütromaan räägib ühest ellu ja klassikalise muusika maailma astuvast neiust. Emotsioone laeb kummaline suhe kunagise lapsepõlvearmastusega, lubatu-lubamatu piiril balansseerimine oma vanemate meeskolleegide ning õpetajatega... Ja loomulikult muusika ise.