Tooted

Nii lapsevanemad kui ka lasteaiakasvatajad ja õpetajad on viimastel aastatel tõdenud, et lapsed on oluliselt muutunud. Tuleneb see sellest, et vanemad on alati tööl ja laste ainsaks kasvatajaks on televiisor ja arvuti? Või on tegemist mingi müstilise uue põlvkonnaga? Mida selliste lastega peale hakata? kuidas neid mõista ja nendega rahumeelselt koos eksisteerida? Indigolaste uurija Armen Tõugu annab Kerttu Soansi üleskirjutuste kaudu ülevaate, kes on indigolapsed ja millega peaksid selliste omadustega laste vanemad arvestama. Igatahes on tegemist mõtlemapaneva käsitlusega sellest, milline võiks olla lapsevanema roll 21. sajandil.

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

Läti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul valminud kümne läti kirjaniku lühiproosat koondava tõlkekogumiku olulisemateks märksõnadeks on aeg, koht ja inimsuhted, läbivaks teemaks armastus ning inimese identiteet. Kogumiku esimene jutustus nägi Lätis trükivalgust samal ajal kui eestikeelne tõlgegi, teised on ilmunud ajavahemikus 2007–2015. Siinsed jutud ja novellid hõlmavad Läti ajaloo erinevaid perioode, ulatudes tagasi 20. sajandi alguse kultuurilise iseseisvumise aega ja 1920. aastate keskpaika, jätkudes1990. aastate ja uue aastatuhandega. Luubi alla võetakse iseendaks jäämine ning hakkama saamine muutuvas maailmas, kohanemine ja kohanematus ning kunsti sünd. Tajutav on autorite irooniline kõrvalpilk, „teine plaan" ning see, mille kohta võib öelda: ütlemata jätmise salapära.

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud. Ivo Tšetõrkin

"Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata."
Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles

"Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad."
Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi... Ja kõige selle keskel üks eesti naine...

"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. 

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. 

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud. 
Justin Petrone

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega´s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Anna-Maria Penu

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis. Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad.

«Naisena sündinud» sai omal ajal oma seksikate stseenide pärast uskumatult menukaks – ja arvustajatelt palju peksa. Kuigi see erinevate noorte naiste portreede seeria jutustas sellest, mida riigipöördelised ajad kõige õrnemas eas inimestega teevad, seda nagu õieti ei märgatudki. Tookord, 20 aastat tagasi, otsiti prototüüpe: kes need ikka täpselt on, kellest raamat räägib? Igal tegelasel on mitu prototüüpi. Ning jabura prototüübiotsingu asemel on hoopis mõistlikum küsida, mis on neist mitmetest protodest miksitud noortest neidudest tänaseks saanud. Üks hea kolleeg loetles «Naisena sündinud» lõpule viimise ideest kuuldes, et keegi neist võiks olla lahutatud ja alimentide kättesaamisega hädas, keegi välismaale abiellunud ja naasnud, keegi tippu tõusnud ja inimesena üksildaseks jäänud, keegi surnud… Aga muide, täpselt nii ongi. Inimene ei saa leidlikum olla kui Looja ise.

Epp Petrone mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

Lauljatar Tui Hirve debüütromaan räägib ühest ellu ja klassikalise muusika maailma astuvast neiust. Emotsioone laeb kummaline suhe kunagise lapsepõlvearmastusega, lubatu-lubamatu piiril balansseerimine oma vanemate meeskolleegide ning õpetajatega... Ja loomulikult muusika ise.