Tooted
Tom haaras Paula käest kinni ja vedas ta üle liiva basseini poole.
„Oh, kas see trikoo on liiga väljakutsuv?“ Paula kahlas reiteni ulatuvas jahedas vees.
„Las ma vaatan.“ Mees astus rangelt tema ette ja libistas pihkudega üle Paula paljaste jalgade.
„Neile pole küll midagi ette heita.“
Enne kui Paula arugi sai, oli Tom oma käed ta rindadele pannud, pöidlad silitamas nende tundlikke sisekülgi, mis trikoo väljalõikest paistsid. „Ka neile pole midagi ette heita,“ jõudis ta järeldusele, puudutades kergelt Paula nibusid veniva kanga alla ning tõmmates naise ootamatult vee alla.
„Mida te enda avates õige teete?“ Paula protest uppus lainetesse, mis nende kohal kokku lõid, ning ta puristas ägedalt.
Tom naeratas. „Ma ainult vaatasin sul üle ...“
Merrie protestiüritus rauges, kui mehe tugevad käed sulgusid ta ümber ja huuled otsisid näljaselt tema omi. Merriel tekkis soov vastata, ja ta vastaski kirglikkusega, mis oli tema jaoks midagi uut, kutse ühelt hoolikal valvatud südamelt teisele.
Mehe kasvav lähedus pühkis minema Merrie ettevaaltikkuse. Hetkeks ei hoolinud ta millestki. Merrie soovis vaid praeguse läheduse süvenemist. Ta tahtis kõike, hinnast hoolimata. Ta kujutles end mehele alistumas, teades, et teda hoitakse, et ta on kindlalt mehe kaitsvate käte vahel.
Siis haaras Dave ta sülle ja kandis magamistuppa.
„Toon su hinge tagasi, Andrea, ükskõik kui kaugele sa selle saatsid,“ sosistas mees ja hakkas neiut hellalt silitama.
Kuigi Andrea püüdis säilitada enesekontrolli, ei suutnud ta kasvavat erutust maha suruda, kui Brecki tugevad käed teda hellitasid.
„Esimesel korral tunned võib-olla veidi valu, Andrea,“ sosistas mees õrnalt. „Aga ma tahan sulle ka rõõmu teha, nagu sina mullegi rõõmu teed.“
Järgmisel hommikul jagasid nad uuesti armastust metsiku kirega, milleks Andrea polnud end kunagi võimeliseks pidanud. Möödunud öö oli jumalagajätt. Täna hommikul algas tulevik.
Anne N. Reisser, kes armastab ka ise väga lugeda, väidab, et romaane kirjutada meeldib talle märksa rohkem kui majapidamistöid teha. Ehkki ta elab praegu koos oma perekonnaga Californias, peab ta oma kodulinnaks just seda linna, kus ta parajasti viibima juhtub, sest tema arvates on kodu meeleseisund, mitte tingimata asupaik.
Kui tagasihoidlik õpetajanna Olivia Gold tuleb Hollywoodi otsima oma vanaema, keda ta pole veel kohanud, siis leiab ta eest kuulsa näitlejanna ja lisaks temale ka vaimustava mõttekaaslase Andrew Carri! Nood kaks muudavad Olivia sädelevaks kuldseks tüdrukuks, kelle tähelepanu ihaldavad mõjukad filmitegelased ning keda jälitavad paparazzo’d. Lummatud Andrew võlust ja hõljudes teda vallanud hurmavatel tundepilvedel, satub Olivia teda üha rohkem jahmatavasse maailma. Ent peagi hakkas teda vaevama küsimus, mida Andrew siis tegelikult soovib: kas lihtsat ja loomulikku „Betsy Rossi“, keda ta maskipeol kohtas, või hoopis elukogenud kuulsust, kellega koos ta käib seltskondlikel koosviibimistel? Kas ehtsat Oliviat ... või tema sädelevat imitatsiooni?
Muretu Patti Lyon on oma südames hasartmängija, kellel loteriid ja iseäralikud TV-võistlusmängud aitavad ots otsaga kokku tulla. Vapustavalt kena väljanägemisega, kuid kitsarinnaliselt jäigana tunduv rahvaesindaja Alex Greene kehastab endas kõike, mille vastu naine mässab – ning ka hasartmängude lubamise asjus on nende seisukohad järsult vastuolus. Nende juhuslikust kohtumisest sünnib plahvatuslik kirg.
„Tahan veeta öö teiega, Jett,“ sosistas Angeline.
„Mis on juhtunud tüdrukuga, kes tahtis neitsina altari ette minna?“ naeris mees neiu laupa suudeldes.
„Tean, et ütlesin seda ja tookord ma seda ka mõtlesin, kuid nüüd tahan teiega olla,“ lausus Angeline, mõistes, et Jett ei võta tema juttu päris tõsiselt.
Jett võttis neiu käte vahele ja suudles teda. Sellisena oli neiu nii ihaldusväärne. Mees hellitas ta rindi, kui neiu käsivarred ta piha ümber libistas. Jett polnud midagi taolist kunagi varem kogenud. Ta mõtles, et peaks lõpetama, kuid ei suutnud neidu suudlemast lakata.