Tooted
Algkooli direktriss Katherine Tipton on harjunud tegelema üleannetute lastega. Aga probleemid, mida tal tuleb lahendada sõnakuulmatu lapsega, pole midagi võrreldes murega, mis tal tekib lapse sarmika isaga suheldes. Üksikisa Steven Walker on teeninud oma varanduse lastele hullude arvutimängude väljamõtlemisega, aga see ei takista Katherine’it püüdmast talle aru pähe panna.
Minnes Steveni veidrasse majja, mida mees oma koduks nimetab, on Katherine väga asjalik. Aga ükskõik, kuidas ta Steveni muretut hoiakut ka hukka ei mõistaks, tunneb ta ometi mõnu mehe seksikusest ja loovast vaimust. Steve on veendunud, et Katherine’i karmi koore all on kirglik ja südi loomus, ning ta otsustab kindlalt naine endale võita. Aga Katherine kavatseb mehele selle mängu reegleid õpetada. Mängu, mille nimi on armastus.
Mees lubas olla naisele ihukaitsjaks, aga kas ta tahtis teda ka alati väljaspool ohtu hoida, või üldse teda alatiseks endale hoida? Dixon Yano silmitses naist, kes oli astunud tema kontorisse, parukas peas ja tumedad prillid ees, ning teadis, et nekroloog on vale. Alexandra Roundtree ei olnud surnud, ükskõik, mida ajalehes kirjutati, aga tema oletatava „mõrtsuka“ leidmine enne, kui too oma eesmärgile jõuab, polnud kerge ülesanne. Alexandra, keda huvitas Dixoni jõuline olek ja erutas tema naljatlevalt kehklev käitumismaneer, palus, et mees teda abistaks, ning sellest kenast endisest politseinikust sai tema ihukaitsja. Aga peagi kerkis küsimus: kas nende suudlused võivad äratada ka tõsisema tule nende südameis? Teineteise lähedus ja omavaheline sobivus moodustavad meeldiva kombinatsiooni armuromaani tekkimiseks.
Catherine Mulvany on suutnud luua plahvatuslikult meelelise loo, mis lugejat kaasa haarab ja ühtlasi piinavalt erutab. Alexandra maksab Dixonile selle eest, et too kangelast mängiks, ja Dixon soovib tõe jälile saada. Kas aga piiri ületamine töö ja lõbu vahel tähendab ka tööandja eluga riskimist?
Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.
Bernt Notke elu ja looming on ammust aega köitnud kunstiajaloolasi nii meistri kodumaal Saksamaal kui ka mujal Põhja-Euroopas, sealhulgas meil. Avaldatud seisukohti võib üldjoontes jagada kaheks. 1930. aastate lõpul Sakslase W. Paatzi mahukas monograafias oli kulmineerunud mitmeti äärmuslikult idealiseeritud suund, millega hiljem liitus ka S. Karling ja mis kohati üpris suvalise stiilikriitika abil atribueeris Notkele või ta töökojale peaaegu kõik vähegi tähelepanuväärsed anonüümsed puuskulptuurid ja maalid mitmel pool Läänemeremaades, sealhulgas Soomes, Eestis ja Lätis. Tulemuseks oli ideaalpilt Bernt Notkest kui 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul alles tugevasti hiliskeskaegse elu- ja mõttelaadiga Põhja-Euroopas veel täiesti erandlikust, kõrgemasse kihti kuulunud vabakunstnikust, tohutu tegevushaarde ja võimekusega meistrist, kes valdas mitte ainult maalikunsti ja puuskulptuuri, vaid oli ka menukas graafik ja kullassepp. Sajandi teisel poolel pääses Notke-uurimises kõlama kriitiline, eelkõige tõsiasju arvestav ja analüüsiv suund, mille äärmuslikuks väljenduseks on taani õpetlase E. Moltke ülimalt skeptilised seisukohad: Bernt Notke kunstnikutegevus on paljas kunstiajalooline fantaasia, tegelikult oli ta ainult tubli ettevõtja, kes kasutas maalijaid, kujureid ja teisi meistrimehi tellimuste täitmisel. Taas ilmne liialdus. Tõde Notkest hakkab alles selguma ja seda tuleb ilmselt otsida eespool toodud äärmuslike arvamuste vahelt. Muidugi oli Notke kunstnik. Lübecki dokumentides mainitakse teda korduvalt maalijana. Et ta tõepoolest oli samal ajal ka kujur (resp. puunikerdaja), selle teevad vastuvaidlematuks hilisemad avastused.