Tooted
Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.
„Leinav aju“ otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?
Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.
Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.
„Leinav aju“ on suurepärane raamat, mis aitab meil aru saada leina taustal olevatest neurobioloogilistest protsessidest. Soovitan kõigile, kel oma töö tõttu tuleb leinaga kokku puutuda, kuid ka üldisemalt neuroteadustest huvitatutele.
Juhan Kaldre, psühhiaater
Kõik sai alguse kaeraküpsisest. Samal ajal kui intensiivraviarst Matt Morgan päästis väikest patsienti, kes oli küpsisetüki kopsu tõmmanud, märkas ta akna taga lendavat linnuparve. Kuidas jäävad ellu linnud, kes lennates võõrkeha sisse hingavad? Sellest hetkest sündis doktori peas mõte kirjutada raamat kõigist neist imelistest meetoditest ja leiutistest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud.
Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele.
Mõistmine, kuidas inimene on elanud ja elab kõrvuti miljonite teiste loomaliikidega, võib viia uskumatute avastusteni meditsiinis ja päästa tuhandeid inimelusid.
Matt Morgan on Walesi arst, teadlane ja ajakirja British Medical Journal kaasautor. Lisaks teeb ta kaastööd paljudele ajalehtedele, raadiojaamadele ja telekanalitele ning Briti Kuninglik Ühing nimetas ta 2020. aastal David Attenborough’ nimelise teaduse populariseerimise auhinna nominendiks. „Üks meditsiin“ on tema teine raamat.
„Igas raamatus peab olema midagi, mis paneb mõtlema, elu ja teadmisi uues valguses vaatama. Kui arvad, et tänapäevane meditsiin on näide inimkonna supervõimest, siis eksid – sageli oleme kopeerinud evolutsioonis miljonite aastate jooksul välja kujunenut, me lihtsalt ei teadnud, et loomariigis on mõned meie meditsiiniimed igapäevased ega vääri suuremat tähelepanu. No ja mina ei teadnud, et kunstliku viljastamise õnnestumise üle on lätlastel põhjust uhke olla (ja pikka viha ei pea).“
Marko Mägi, zooloog
„Meil on looduselt veel nii palju õppida! Kõik vastused on meid ümbritsevas kirjas, tuleb olla piisavalt tark, et need üles leida. Neid lugusid lugedes avanevad hämmastavad õppetunnid ja seosed. Meie, inimesed, oleme osa loodusest, see leidis veel kord kinnitust. Inspireeriv raamat.“
Kärt Tomberg, Põhja-Eesti regionaalhaigla patoloog