Tooted

Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada …

Catherine Ryan Howard (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir’i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk“ ja „Salasilm“ (2020). Catherine'i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.

Raamat käsitleb eneseturundamist ja kuvandi loomist tööelus. Autor Ray Grose selgitab, miks paljud võimekad inimesed ebaõnnestuvad iseenda turundamisel ning kuidas luua positiivset kuvandit, mis mõjutab karjääri edenemist. Raamatus käsitletakse kuvandi kujunemist mõjutavaid aspekte, antakse juhtnööre eneseturundamiseks ning hoiatatakse hea kuvandi kahjustamise eest.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.

„Leinav aju“ otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?

Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.

Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.

„Leinav aju“ on suurepärane raamat, mis aitab meil aru saada leina taustal olevatest neurobioloogilistest protsessidest. Soovitan kõigile, kel oma töö tõttu tuleb leinaga kokku puutuda, kuid ka üldisemalt neuroteadustest huvitatutele.
Juhan Kaldre, psühhiaater

Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele. Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid.

Kas kaks korda suurem sissetulek toob kaasa kaks korda rohkem õnne? Ühes teadusuuringus ameeriklased just nii uskusid: kui nende sissetulek oleks 25 000 dollari asemel 55 000, siis eluga rahulolu kahekordistuks. Tegelikult selgus aga, et need, kes teenisid 55 000 dollarit, olid vaid 9% rahuolevamad nendest, kes teenisid 25 000 dollarit. Uuringute järgi avaldab kogu maailmas sissetulek üllatavalt väikest mõju sellele, kas inimesed päeva jooksul naeratavad ja tunnevad rõõmu.

Piper Kerman, kel on tõusujoones kulgev karjäär, elukaaslane ja armastav perekond, meenutab hädavaevu seda tuulepäist noort naist, kes kümme aastat varem viis tollist läbi kohvritäie narkoraha. Ent minevik saab ta kätte. Haljale oksale jõudnud Smith College'i vilistlasest saab vang number 11187–424. Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu". Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid. Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga.

Pubide ja postkontorite röövimisest tüdinenud ambitsioonikas pisisuli Frankie Crowe kibeleb astuma sammu, mis muudaks ta elu. Frankie unistab saada sama kuulsaks ja tõusta kuritegelikus maailmas sama kõrgele kui Dublini „ristiisa" Jo-Jo Mackendrick. Raamatu „Pisisulid" tegelased ärinõustaja Justin Kennedy ja tema naine Angela on edukad dublinlased, kelle jõukus ja elustiil hoiavad neid seltskonnaajakirjanduse tähelepanu all. Kui inimesel on miljon, siis on tal ka kaks – lihtne matemaatika viib kokku suurt läbimurret kavandava pisisuli ja äsja uude luksuslikku majja kolinud ärimehe. Väike valearvestus selles tehtes muudab aga hoolikalt kavandatud inimröövi meeletuks kaoseks, kus keerleb hulk värvikaid pealinnapätte, kolkaküla vanamehi ja kõikenäinud politseiuurijaid.

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus «Raamatukaupmehe päevik». Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Pane vaim valmis, et hakata nuputama täitsa uusi leiutisi! Siit saad sa teada, kuidas asju ja ideid luua, paremaks teha ja proovile panna. Kui oled mõne ägeda leiutise juba välja mõelnud, õpid seda ka valmis tegema ja maha müüma. Sind ootavad magusad katsed, roboti ehitamine ja ennenägematu soengu meisterdamine. Raamatus leidub isegi kaasaskantav töökoda – lehed, mida lõigata, voltida ja kleepida, et saaksid oma leiutise teoks teha. MEGAHOIATUS: pärast selle raamatu lugemist hakkab leiutamine sulle meeldima!

Kui olete kunagi tahtnud selgeks õppida mõnd võõrkeelt või omandada pillimänguoskust, kuid eesseisvad raskused on teid ära heidutanud, siis siin võib peituda lahendus. Maailma üks juhtivaid psühholooge Anders Ericsson on oma teadlaskarjääri jooksul uurinud malesuurmeistreid, viiulivirtuoose, tippsportlasi ja mälugeeniusi. Koos teaduskirjanik Robert Pooliga kirjutatud „Tipp“ võtab kokku Ericssoni kolmekümne aasta teadustöö ja koondab selle hämmastavalt tõhusaks õppimismeetodiks, mis erineb kõigist senistest. Unustage jutud kaasasündinud andest kui edu alusest, kõik sõltub õppijast endast – ja õppimismeetodist.

Kõik sai alguse kaeraküpsisest. Samal ajal kui intensiivraviarst Matt Morgan päästis väikest patsienti, kes oli küpsisetüki kopsu tõmmanud, märkas ta akna taga lendavat linnuparve. Kuidas jäävad ellu linnud, kes lennates võõrkeha sisse hingavad? Sellest hetkest sündis doktori peas mõte kirjutada raamat kõigist neist imelistest meetoditest ja leiutistest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud.

Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele.

Mõistmine, kuidas inimene on elanud ja elab kõrvuti miljonite teiste loomaliikidega, võib viia uskumatute avastusteni meditsiinis ja päästa tuhandeid inimelusid.

Matt Morgan on Walesi arst, teadlane ja ajakirja British Medical Journal kaasautor. Lisaks teeb ta kaastööd paljudele ajalehtedele, raadiojaamadele ja telekanalitele ning Briti Kuninglik Ühing nimetas ta 2020. aastal David Attenborough’ nimelise teaduse populariseerimise auhinna nominendiks. „Üks meditsiin“ on tema teine raamat.

„Igas raamatus peab olema midagi, mis paneb mõtlema, elu ja teadmisi uues valguses vaatama. Kui arvad, et tänapäevane meditsiin on näide inimkonna supervõimest, siis eksid – sageli oleme kopeerinud evolutsioonis miljonite aastate jooksul välja kujunenut, me lihtsalt ei teadnud, et loomariigis on mõned meie meditsiiniimed igapäevased ega vääri suuremat tähelepanu. No ja mina ei teadnud, et kunstliku viljastamise õnnestumise üle on lätlastel põhjust uhke olla (ja pikka viha ei pea).“
Marko Mägi, zooloog

„Meil on looduselt veel nii palju õppida! Kõik vastused on meid ümbritsevas kirjas, tuleb olla piisavalt tark, et need üles leida. Neid lugusid lugedes avanevad hämmastavad õppetunnid ja seosed. Meie, inimesed, oleme osa loodusest, see leidis veel kord kinnitust. Inspireeriv raamat.“
Kärt Tomberg, Põhja-Eesti regionaalhaigla patoloog