Tooted
Selles mahukas raamatus tehakse juttu eurooplaste käsutuses viimase kahesaja aasta jooksul olnud kultuurisaaduste – romaanid, dokumentaalkirjandus, õpikud, eneseabi raamatud, ajalehed ja ajakirjad, kontsertmuusika, muusikainstrumendid ja noodid – loomisest, levitamisest ja tarbimisest.
Räägitakse ka lauljatest, heliloojatest ja muusikavirtuoosidest; mitmesugustest teatrižanridest, kaasa arvatud ooper; filmikunsti sünnist ja kasvust läbi kogu 20. sajandi; ringhäälingu tekkimisest ja arengust; eri muusikavormide, sealhulgas levimuusika, ülemaailmsest levikust; mõningate jutustavate žanrite, näiteks järjejutuna ilmuvate romaanide ja koomiksite kokkupuutekohtadest; ajakirjanduse levikust; ja illustratsioonide osatähtsusest raamatutes ning perioodilistes väljaannetes.
Lõpuks heidetakse pilk ka vanemate kultuuritarbimise vormide (näiteks muuseumide) uuenemisele ja interneti arengule.
Aastal 2153 e.Kr viivad kaheksa Egiptuse preestrit saladuskatte all kõrbesse kummalise objekti. Kuu aega hiljem, olles oma ülesande täitnud, lõikavad nad kõik üksteisel kõri läbi. 1986. aastal stardib Albaaniast Sudaani poole teele saladuslik lennuk, mis läheb kusagil Sahara kohal kaduma.
Tänapäeval leiavad beduiinid kõrbest mumifitseerunud laiba, kelle juurest nad avastavad filmirulli ja kummalise hieroglüüfiga tillukese savist obeliski. Need kolm sündmust ei oma esmapilgul mingit seost. Vähemalt mitte selle ajani, kui Freya Hannen sõidab Egiptusesse oma kõrbeteadlasest õe matusele, kes on teadmata põhjustel enesetapu teinud. Freya ei ole neist sündmustest teadlik ning ta ei oska aimatagi, et need võivad kuidagi tema elu mõjutada. Ometi aga võtab ta elu nüüd ootamatu pöörde ning tal tuleb teha kõik, mis võimalik, et ellu jääda, sest kunagi ammu alguse saanud lugu varjab erakordset ja jahmatavat saladust.
Varrakus on varem ilmunud Paul Sussmani põnevusromaanid „Kambysese kadunud sõjavägi“ (2003) ja „Templi viimane saladus“.
Herodotose „Historia“ kolmandas raamatus teatatakse pärsia suurvalitseja ja Egiptuse vallutaja sõjaväe jäljetust kadumisest Liibüa kõrbes, Siwah oaasi lähedal. Enam kui kaks ja pool tuhat aastat hiljem algab tänapäeva Egiptuses selle traagilise sündmusega seonduvalt üks ülimalt põnev ajaloo-poliitilis-erootilis-akadeemiline seiklus.
Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.
Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.
Värvika ja vastuolulise isiksusena etendas Lev Trotski (1879–1940) Venemaal Oktoobrirevolutsiooni juhtimisel, kodusõjas punaste väejuhina ja NSV Liidu rajamisel üht kõige olulisemat osa, aga sellegipoolest on ta võrreldes Lenini ja Staliniga rohkem varju jäänud. Pärast Lenini surma 1924. aastal kommunistide ladvikus alanud võimuvõitluses suure juhi järeltulija koha pärast jäi Trotski aga Stalinile alla ning kaotas ajapikku kõik kõrged kohad partei juhtkonnas ja heideti lõpuks parteist välja. Järgnes asumisele saatmine Kesk-Aasiasse ja seejärel pagendus välismaale.
Raamatu autor Robert Service on Briti Akadeemia liige ja Oxfordi ülikooli Venemaa ajaloo professor, kelle sulest on ilmunud muu hulgas ka Lenini ja Stalini elulooraamatud.
"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …
Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.
Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.
Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.