Tooted

Selles mahukas raamatus tehakse juttu eurooplaste käsutuses viimase kahesaja aasta jooksul olnud kultuurisaaduste – romaanid, dokumentaalkirjandus, õpikud, eneseabi raamatud, ajalehed ja ajakirjad, kontsertmuusika, muusikainstrumendid ja noodid – loomisest, levitamisest ja tarbimisest. Räägitakse ka lauljatest, heliloojatest ja muusikavirtuoosidest; mitmesugustest teatrižanridest, kaasa arvatud ooper; filmikunsti sünnist ja kasvust läbi kogu 20. sajandi; ringhäälingu tekkimisest ja arengust; eri muusikavormide, sealhulgas levimuusika, ülemaailmsest levikust; mõningate jutustavate žanrite, näiteks järjejutuna ilmuvate romaanide ja koomiksite kokkupuutekohtadest; ajakirjanduse levikust; ja illustratsioonide osatähtsusest raamatutes ning perioodilistes väljaannetes. Lõpuks heidetakse pilk ka vanemate kultuuritarbimise vormide (näiteks muuseumide) uuenemisele ja interneti arengule.

Aastal 2153 eKr viivad kaheksa Egiptuse preestrit saladuskatte all kõrbesse kummalise objekti. Kuu aega hiljem, olles oma ülesande täitnud, lõikavad nad kõik üksteisel kõri läbi... 1986. aastal stardib Albaaniast Sudaani poole teele saladuslik lennuk, mis läheb kusagil Sahara kohal kaduma... Tänapäeval leiavad beduiinid kõrbest mumifitseerunud laiba, kelle juurest nad avastavad filmirulli ja kummalise hieroglüüfiga tillukese savist obeliski... Need kolm sündmust ei oma esmapilgul mingit seost. Vähemalt mitte selle ajani, kui Freya Hannen sõidab Egiptusesse oma kõrbeteadlasest õe matusele, kes on teadmata põhjustel enesetapu teinud. Freya ei ole neist sündmustest teadlik ning ta ei oska aimatagi, et need võivad kuidagi tema elu mõjutada. Ometi aga võtab ta elu nüüd ootamatu pöörde ning tal tuleb teha kõik, mis võimalik, et ellu jääda, sest kunagi ammu alguse saanud lugu varjab erakordset ja jahmatavat saladust. Varrakus on varem ilmunud Sussmani põnevusromaanid „Kambysese kadunud sõjavägi“ (2003) ja „Templi viimane saladus“

Herodotose "Historia" kolmandas raamatus teatatakse pärsia suurvalitseja ja Egiptuse vallutaja sõjaväe jäljetust kadumisest Liibüa kõrbes, Siwah oaasi lähedal. Enam kui kaks ja pool tuhat aastat hiljem algab tänapäeva Egiptuses selle traagilise sündmusega seonduvalt üks ülimalt põnev ajaloo-poliitilis-erootilis-akadeemiline seiklus.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.

Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.

Maailmakuulus sõjaajaloolane John Keegan esitab küsimuse, kui suur kasu on tegelikult sõja ajal luureandmetest. Ja vastused sellele küsimusele on nii mõnigi kord üllatavad, aga iga kord hästi põhjendatud.
Autor käsitleb luure osa paljude ajalooliste sündmuste puhul, sealhulgas jälgitakse, kuidas admiral Nelson jälitas Vahemerel Napoleoni laevastikku ja kuidas kindral Jackson manööverdas USA kodusõja ajal osavalt Shenandoah´orus. Saame osa merelahingutest nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, jälgime sakslaste õhudessanti Kreetale ning jutuks tulevad ka hiljutised sündmused Falklandi saartel ja Lahesõjas.
Ei unustata sedagi, kuidas luure annab oma panuse võitlusse al-Qaida vastu.

Pariisi on ikka peetud erilise kultuurieluga, heade veinide ja toitude ning viimaste moodide linnaks. Samas on see olnud pelgupaik neile, kes põgenevad tagakiusamise eest, ja iseäranis palju tuli neid Pariisi enne ja pärast revolutsiooni Venemaal ning Romanovite kukutamist. Aastaid olid vene aristokraadid nautinud kõike seda, mida belle époque'i ajastu Pariis pakkus. Pariisis saatis suur menu ka Sergei Djagilevi truppi Ballets Russes ja siit sai alguse helilooja Igor Stravinski karjäär.

Bolševistlik riigipööre Venemaal sundis aga kümneid tuhandeid venelasi kodumaalt puupaljana lahkuma. Palju niisuguseid pagulasi jõudis (sageli pärast pikki eksirännakuid) Prantsusmaale ja eriti Pariisi. Siin püüti kõikvõimalikel viisidel elatist teenida, aga kõige sagedamini tuli meestel leppida tööga tehastes või taksojuhi ametit pidades, palju vene pagulasnaisi leidis aga tööd moetööstuses õmblejate, aga ka modellide ja moeloojatena. Andekad haritlased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid olid sunnitud elama peost suhu, sest ainult üksikutele, kas kõige andekamatele või siis kõige ettevõtlikumatele, naeratas õnn. Nii algas siin Marc Chagalli edukas kunstnikutee, Pariis sai koduks kogu maailma ooperilavad vallutanud Fjodor Šaljapinile. Osa Venemaal kodusõjas bolševike vastu võidelnud pagulastest ei kaotanud lootust, et kommunistlik režiim Venemaal õnnestub kukutada, ja püüdis ka ise midagi korda saata. Pagulaste enamiku osaks aga jäigi vaesus ja suur igatsus lootusetult kaotatud kodumaa järele.

Helen Rappaport (snd 1947) on Briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad" (2009), "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud" (2016), "Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917" (2017) ja "Võidujooks Romanovite päästmise nimel. Tõde salajaste plaanide taga Venemaa keiserliku perekonna päästmiseks" (2019).

Kuueteistkümnendal sajandil hoo sisse saanud suurte maadeavastuste üheks peamiseks ajendiks oli juurdepääsu saamine idamaade vürtsidele ja muudele rikkustele, mis ahvatlesid eurooplasi. Kui Portugal oli tänu Bartolomeu Diasile ja Vasco da Gamale juba avastanud meretee ümber Aafrika ja üle India ookeani, siis Hispaania oli esialgu sunnitud piirduma Ameerika avastamise ja koloniseerimisega. Aga vürtsid ning Hiina ja Jaapani kaubad ei andnud hispaanlastelegi rahu. Kui Mehhiko koloniseerimisel oli jõutud Vaikse ookeani rannikule, tekkis idee alustada sealtkaudu kaubavahetust Kagu-Aasia maadega. Väikeste vahedega saadetigi üle Vaikse ookeani mitu ekspeditsiooni, mis kõik paraku lõppesid ebaõnnestumisega, sest ühelgi neist ei läinud korda leida sobivate tuultega tagasiteed Ameerikasse. 1565. aastal läks Mehhikost Navidadist teele järjekordne, nelja laeva ekspeditsioon eesotsas Miguel de Legazpi ja Andrés de Urdanetaga. Nii sai alguse seiklusrohke mereretk, kus tuli rinda pista kõikvõimalike raskustega, võidelda Okeaania sõjakate põliselanikega ja mässumeelsete meremeestega. Aga seekord eesmärk saavutati: avastati kindel tagasitee Aasiast Ameerikasse ja maailm sai endale uue silmapaistva meresõitja, kellest paraku kuni viimase ajani peaaegu midagi ei teatud – Lope Martíni. Andrés Reséndez on California ülikooli ajalooprofessor. Tema huvivaldkonnad on eurooplaste varased uurimisretked Ameerikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerika koloniseerimine, USA ja Mehhiko piirialad, Vaikse ookeani ajalugu. Ta on andnud loenguid muuhulgas ka Yale’i ja Helsingi ülikoolis ja avaldanud neli raamatut. 2016. aastal ilmunud „The Other Slavery” pälvis 2017 Bancrofti preemia ja pääses 2016 National Book Awardi lõppvalikusse.

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …

Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.

Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.

Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.