Tooted

Olgu missiooniks puusalt paar kilo maha raputada, esimene maraton läbida või töises plaanis uhke kannapööre korraldada, veename end tihti, et suur edu nõuab suuri samme. Tegelikult taandub aga kogu maagia igapäevaharjumustele, mitte kord elus tehtud muudatusele, selgitab James Clear oma raamatus „Aatomharjumused“.

1930ndatel pakkus V. F. Skinner välja sellised mõisted nagu stiimul, vastus ja preemia. Nimelt mõistsid toonased käitumisteadlased, et õige preemia või karistus lükkab meid kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid inimeste harjumusi mõjutavad, ei aidanud see mõista, kuidas meie mõtted, tunded ja uskumused sellesse keerulisse võrrandisse paigutuvad. Et seda tühimikku täita, pakub Clear oma „Aatomharjumustes“ välja kognitiiv- ja käitumisteaduse integreeritud raamistiku, mis on üks esimesi, mis võtab arvesse nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Ta kirjeldab lihtsalt ning hoogsalt, kuidas ehitada üles paremaid harjumusi ja seda mitte üksnes päevadeks või nädalateks, vaid terveks eluks. Raamatu selgrooks on neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia, ning neli käitumise muutmise seadust. Kuigi iga tema sõna taga seisavad teaduslikud tõendid, ei ole tegu kaugeltki mitte kuiva akadeemilise uurimuse, vaid ütlemata tõhusa käsiraamatuga.

Aastal 2017 lõi James Clear harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile, kelle eesmärgiks oli nii isiklikus elus kui ka töises plaanis paremaid harjumusi juurutada. Õigepea asusid Fortune 500 ettevõtted ja plahvatuslikult kasvavad idufirmad oma juhte ja meeskondi just sellesse akadeemiasse koolitustele saatma. Tänaseks on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja.

 

Neuroteadlane Richard J. Davidson on 30-aastase teadustöö tulemusena leidnud, et igaühel meist on oma emotsionaalne stiil, mille moodustavad säilenõtkuse, hoiaku, sotsiaalse vaistu, eneseteadlikkuse, kontekstitundlikkuse ja tähelepanelikkuse mõõde. See, kuhu me nende kuue mõõtme pidevskaaladel asetume, määrab meie emotsionaalse sõrmejälje. Mõni inimene toibub tagasilöökidest väga kiiresti, teine jääb kauaks põdema. Mõni tunnetab teisi nii sügavalt, et näib, nagu oleks ta selgeltnägija, teine ei oska vastu võtta kõige ilmsemaidki vihjeid. Mõni näeb ikka asja helget poolt, samal ajal kui teine kannatab depressiooni all. Davidson on avastanud, et emotsionaalne stiil põhineb suures osas igaühe aju eriomastel toimimismehhanismidel ja neid on vaimse treeningu abil võimalik soovitud suunas mõjutada. See, kui teravalt ja kui positiivselt või negatiivselt me maailma tajume, on meie enda teha. Raamat pakub meile võimalust ennast ja teisi paremini mõista ‒ ja elada tähendusrikkamat elu.

Richard Davidson on Daniel Golemani ja Daniel Kahnemani kõrval tänapäeva tunnustatumaid psühholoogiateadlasi. Ajakiri Time valis ta 2006. aastal maailma 100 kõige mõjukama inimese hulka.

„Kui suurtes piirides saab inimene ise suunata oma tundeid? Kui palju saab muuta oma seisundit iseenda tahtmise ja otsusega? Kui kiiresti ja mil määral oleme võimelised sekkuma oma spontaanselt tekkinud emotsiooni? Kas tõesti teadvelolekut ja meeleselgust harjutades saame muuta aju ainevahetust nii, et mõned soovitud seisundid muutuvad püsivaks? Nendele igiuutele küsimustele vastab see raamat tõsiteadusliku püüdlikkusega. Richard Davidson kuulub nende teadlaste hulka, kes usuvad, et tundetarkus (EQ) on õpitav ja kinnipüütav aju arvutipiltidesse, ent siiski mõistavad meie teadvuse salapärast lõputut mitmetähenduslikkust.“ Mare Pork, Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor.

 

Psühholoogid kasutavad tänapäeval üha enam enesekaastundele tuginevaid meetodeid. Kristin Neff on selle suuna esimesi määratlejaid ja uurijaid, tema on välja töötanud ka paljude psühholoogide kasutatava enesekaastunde skaala. Kui paljud meist on selles meeletult võistluslikus ühiskonnas tõesti enesega rahul? Enesega rahulolu tundub nii habras olevat, iseäranis seepärast, et enese väärtustamiseks peame tundma end erilise ja keskmisest paremana. Kõik, mis jääb sellest allapoole, paistab läbikukkumisena. Soov tunda end erilisena on täiesti mõistetav. Häda on aga selles, et juba määratluse järgi on võimatu, et igaüks oleks keskmisest parem. Me võime nii mõneski asjas silma paista, kuid alati on keegi meist targem, ilusam, edukam. Kuidas me sellega hakkama saame? Mitte kuigi hästi. Endast parema pildi loomiseks kipume oma mina suuremaks puhuma ja teisi alla suruma, et tunneksime end võrdluses hästi. Aga sellel strateegial on oma hind ‒see takistab meil oma täit potentsiaali saavutamast. Miljonid inimesed peavad iga päev ravimeid neelama paljalt selleks, et eluga toime tulla. Ebakindlus, ärevus ja depressioon on meie ühiskonnas uskumatult levinud ning suures osas tingitud enesehinnangust, sellest, et me aina kihutame ennast takka, kui tunneme, et ei tule elumängus võitjaks. Kristin Neffi põhjapanev raamat annab nõu, kuidas vähendada enesekriitilisust ning vältida selle halba mõju. Raamatus leiduvad harjutused ja tegevuskavad toetavad enesesõbralikkuse ja -kaastunde saavutamist ning aitavad toime tulla kõikvõimalike emotsionaalselt kurnavate olukordadega – lastekasvatamise, kaalust alla võtmise või mis tahes muude katsumustega. Enesekaastunne võimaldab saavutada oma täielikku potentsiaali ning elada täiuslikumat elu.

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.

James McGrathi sulest ilmunud "Suure juhtimistarkuse väike käsiraamat" on järg tema menukile "Suurte juhtimisteooriate väikene käsiraamat", mis hinnati aastal 2015 Suurbritannia juhtimisinstituudi ja Briti raamatukogu poolt praktilise juhi kategooria parimaks. Sarnaselt McGrathi eelmisele kogumikule külvab ka selle järg lugeja üle tarkuseteradega, millest enamik teooriaõpikuid vaikivad. Kogumikus saavad sõna üksnes need, kes teavad, millest nad räägivad. Olgu selleks kasvõi legendaarne investeerimisguru Warren Buffett, kes on kord öelnud: "Töötajat värvates tuleb vaadata tema kolme omadust: siirust, arukust ja usinust. Kui tal esimest ei ole, siis teised kaks toovad sulle üksnes hukatust… Kui palkad kellegi, kes pole siiras, siis tahad pigem, et ta oleks loll ja laisk." Kuldsed sõnad, mis võtavad tabavalt kokku viimase üleilmse majanduskriisi, milles mängisid esimest viiulit ütlemata arukad ja motiveeritud, kuid samas uskumatult küünilised pankurid. Kuid ajatud tsitaadid pole kaugeltki kõik, millega autor lugeja meeli köidab. McGrathi on peatükkidele lisanud ka isiklikke tähelepanekuid, mis aitavad loetut paremini mõista ning argipäeva põimida. Käsiraamatu üheks tugevuseks on seegi, et autor on kuni viimase silbini sümpaatselt konkreetset joont hoidnud. Kulub vaid napp viis minutit, kui sedagi, et tsitaadi tuumast end paari lehekülje abil läbi pureda. Muu hulgas leiab kaante vahelt vastuseid sellistelegi küsimustele, kuidas: juhtida, planeerida ning arendada oma äri, juhtida iseend ja oma karjääri, juhtida ning motiveerida inimesi, klientidest oma partnerid kujundada. Tsitaadiraamatust saavad uut hoogu nii need, kelle silmad on juba tippjuhi elu näinud, kui ka need, kes alles plaanivad juhatuse laua taga istet võtta.

Kui Jeremy Paulingi ema sureb, peab ta ise ema laguneva pansionaadi eest hoolt kandma hakkama. Jeremy on aga eraklik poissmees, kes kardab suhtlemist, tema ainus kirg on igasugusest kättesaadavast materjalist skulptuuride meisterdamine. Siis ilmub pansionaati uus elanik- energiline ja rõõmsameelne Mary Tell ning Jeremy peab üritama kohaneda pöördega oma elus. Anne Tyleri raamatud on paelunud paljusid lugejaid terves maailmas. Ta ei kirjuta rikastest ja ilusatest, tema raamatute tegelased on enamasti inimesed, kellele elu on haiget teinud ja kes ei tunne ennast selles maailmas eriti mugavalt. Tyler kirjutab nad aga sedavõrd elavaks ja kujutab neid nii mõistvalt, et tema raamatutest jääb hinge erakordselt soe tunne.