Tooted

Kaasaja soome kirjaniku lasteraamat, mis muhedas toonis räägib väliselt kentsaka loomaloo varjus targalt ja südamlikult inimeste maailmast.

Lastelugu pelikanist, kes kolib linna, esineb härrasmehena ja üritab õppida inimeste elukombeid. Pelikan leiab tööd, muretseb endale korteri ja tutvub väikese Emiliga. Kaks erinevat olendit, pelikan ja väike poiss, saavad suurteks sõpradeks, lugejale näidatakse uut ergast vaatenurka iseenese hindamiseks.

Olen tähele pannud, et kui lähen üle Kanali või selle alt läbi, näen vastaskaldal asju palju õigemas mõõdus. Prantsusmaad võib paremini mõista, elades Inglismaal. Suurbritannia eluviisi aga läbi gallia vaatenurga vaadates. Küllap nimetavad britid just seda konnaperspektiiviks. Kui ka kõik rohi ei olegi Kanali teisel kaldal rohelisem, sunnivad paljud erinevused elukommetes mind ikka ja jälle taga igatsema Kanali vastaskallast. Võimalik, et ka maitsed ja lõhnad. Nii võtan oma raamatus kokku pikaks veninud tööaastate jooksul korjunud muljed. Minu tähelepanekud ja mõtted ei tugine põhjalikel ajaloolistele uurimustele, vaid mu oma argipäevastele kogemustele. Olen siiski otsinud neile tuge ja tausta minevikust.

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija