Tooted
Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.
Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).
Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.
Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.
Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.
„Süda” jutustab üliõpilasest minategelase suu läbi loo noore inimese eneseotsingutest ja tema kummalisest suhtest jõudeelu elava härrasmehega, keda ta kutsub Õpetajaks. Oma mentorit paremini tundma õppides tekib tal küsimus, miks nii erudeeritud mees on end ühiskonnast isoleerinud ning kaotanud usu inimkonda. Ühel päeval selgub, et Õpetaja käib iga kuu kalmistul ja tal näib olevat sünge minevikusaladus, mida ta ei soovi noormehega jagada, ent lubab kunagi hiljem oma minevikust rääkida. Pärast ülikooli lõpetamist sõidab noormees vanematekoju, kuid pikk suvepuhkus kodukohas ei kujune selliseks, nagu ta oli lootnud. Ta isal on surmahaigus, aga päranduse jagamisest ei räägita, vaid perekond survestab teda kohe tööd otsima. Südamevalu ja hingeliste heitluste küüsis vaevlev noormees saab Õpetajalt kirja, mis sunnib teda isa surivoodi juurest lahkuma, et kiiresti naasta pealinna. Rongis süveneb ta Õpetaja pihtimusse, mis kergitab katet mentori süngelt minevikult.
Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani modernistliku kirjanduse suurkuju. Kirjanikutee alguses (romaanid „Mina olen kass”, „Rohupadi” ja „Noorsand”) eksperimenteeris Sōseki koomilise ja poeetilise elemendi ühendamisega, kuid hilisemas loomingus käsitles üha sügavamalt teemasid, mis on aktuaalsed ka täna: inimese sisemine konflikt suurte ühiskondlike muutuste keerises, võõrandumine ja eneseisolatsioon, moraalsed valikud. Sōseki kõige tähtsamaks romaaniks peetud „Süda” (1914) räägib just sellistest südameasjadest, mis vaevavad inimesi ka sada aastat hiljem.