Tooted

Lauri Leesi saatesõnast: „Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.

Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance’i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.“

Loo jutustajaks on vanem naine, kes otsustab enne oma surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme," ütleb ta oma kirjas, "vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad." Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge.

Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni.

Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses.

Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… 

Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa.

Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.