Tooted

"Dialoogid loomulikust religioonist" on mitmehäälne kirjanduslik meistriteos. Selles uuritakse, kas me saame maailma vaatlemise põhjal järeldada midagi Jumala olemise ja olemuse kohta ning kas see, mida Jumala kohta usutakse, on kooskõlas sellega, mida me maailma kohta teame. Eruditsiooniküllane "Loomulik usundilugu" vaatleb jumalausu juuri inimese tunnetes ning järgib religiooni kõikumisi salliva, kuid vastuolulise polüteismi ning dogmaatilise monoteismi vahel. Raamatule on lisatud Hume'i lühike autobiograafia ning esseed "Ebausust ja entusiasmist", "Enesetapust" ja "Hinge surematusest".

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks. Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele. Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid. Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni. Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid. Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest. Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest. Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest. William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene". Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga

Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021).

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas "tõde" on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume'il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed. Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge'is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos "Oxfordi filosoofialeksikon" (Vagabund, 2002).

David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset "Uurimust" kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise "sofistika ja illusiooni" vastu. Esimene "Uurimus" kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist "Uurimust" pidas Hume oma kirjatöödest "võrratult parimaks". Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega. "Uurimused" annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose "Traktaat inimloomusest" peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte "Traktaadist". Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.