Tooted

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.

Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.

Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”

Raamat koosneb kahest romaanist: "Turgenevit lugedes" ja "Maja Umbrias". Raamatu autor on Inglismaal pagenduses elav iiri kirjanik, kes näitab Iirimaad teistsuguse nurga alt, kui seda on võimalik näha seal elades. Ta kirjeldab peenelt ja täpselt iiri kitsarinnalist ühiskonda, pealispinna all aimatavat vägivalda, vaikses meeleheites elavaid naisi.

Ameerika väljapaistva kirjaniku Arthur Hailey põneva süžeega romaan ühest pingelisest tööpäevast rahvusvahelises lennujaamas. Kiitust väärib kirjaniku oskus tõetruult edasi anda õhkkonda, milles tegutsevad tema teoste kangelased.

George Orwell (1903-1950) oli üks 20. sajandi silmapaistvamaid inglise kirjanikke, kelle romaanid (näiteks "Loomade farm" ja "1984") aitasid oluliselt kaasa totalitaristlike režiimide mõistmisele. Orwelli looming toitus tema kirevast elukäigust, kuhu mahtusid nii seiklused hulkurina Pariisis kui osalemine sõdurina Hispaania kodusõjas. 2000. aastal ilmunud teeneka Inglise biograafi Jeffrey Meyersi raamat esitab väga õnnestunud ja teaberohke ülevaate Orwelli elust ja loomingust, peatudes põhjalikult nii tema päritolul ja kujunemisaastatel, poliitilistel dilemmadel ja eraelul kui ka teoste sünnilugudel. Meyers on saanud kasutada mitmeid avadamata arhiivimaterjale, üleskirjutusi Orwelli lähedastega ja uuemaid publikatsioone. Meyersi biograafia on suurepärane teejuht ühe läinud sajandi kõige läbinägelikuma Euroopa kirjaniku maailma.

1996. a. ilmunud "Päevaraamatu" kirjutamiseks sai Nicholas Sparks inspiratsiooni oma naise vanavanematelt, kes olid elanud koos üle kuuekümne aasta. Ka raamatu keskmes on vanapaar, kelle liigutav lugu hargneb aegamööda lahti meenutustes. Nende armastuse lugu on täis kohtumisi ja lahkumisi, vääritimõistmist ja andestamist ning sügavat tunnet, et nad kuuluvad kokku.

Nicholas Sparks on enne "Päevaraamatu" kirjutamist osalenud eneseabiraamatute koostamisel. Käesoleva romaani aluseks on tema naise vanavanemate elulugu.

Pulitzeri auhinnaga pärjatud romaan. Romaan kujutab endast New York City kõrgklassi elu 1870.aastatel ehk viiv enne elektrivalguse, telefoni ja autode ilmumist. See oli veel aeg, mil päritolu peeti kõige olulisemaks. Wharton ise kasvas üles just sellises ennasttäis seltskonnas.

Iga tööd tuleb vaadata omaette, veenis ta end. Jumala eest, mis ma ikka muretsen? Bonn ei ole Varssavi. Varssavist on sada aastat möödas. Täna on Bonn. Me teeme, mis meil teha on, ja läheme edasi. Talle tuli see jälle silme ette, Varssavi saatkonna rokokootuba, tolmust mustunud kroonlühter ja Myra Meadowes üksinda kretiinsel sohval. Järgmine kord, kui nad teid jälle kuhugi raudse eesriide taha määravad, karjus Turner, olge oma armukeste valimisega kuradi ettevaatlik. Öelge talle, et ma sõidan välismaale, mõtles ta. Ma lähen üht reeturit otsima. Täisverelist, ilmselget, kuldhammastega, müüdavat reeturit. Ma tean, mida ma otsin, mõtles ta; ma näen juba praegu, millega see kõik lõpeb. Tule lagedale, Leo, me oleme ühte verd, sina ja mina: põrandaalused, need me oleme. Ma ajan sind taga mööda roiskveekanalit, sellepärast ma haisen nii magusalt. Maailma roojus on meie peal, sinu ja minu peal. Mina ajan sind taga ja sina ajad mind taga ja me mõlemad ajame iseennast taga.