Tooted
"Laulujooned" on raamat Austraaliast, kuid mitte ainult. Chatwini mõtteis ulatuvad Austraalia põlisrahva maailma loomisest jutustavad laulujooned üle mandrite ja ajastute ning jutustavad inimese lugu kõikjal, kuhu tema jalg on astunud. 1989. aastal surnud Bruce Chatwin on muutunud inglise kirjanduses legendiks. Tema rännuraamatud ühendavad endas köitvad kirjeldused, tagasivaated ajaloole ning imepärase oskuse anda edasi eri paikade hõngu.
„Tuule vari”, mille sündmused langevad ajavahemikku 1945–1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esimest korda sellesse paika, saab ta raamatukoguriiulite labürindist valida endale ühe teose, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli –, on kellegi Julián Caraxi romaan „Tuule vari”. Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse ning märkamatult on nii tema kui ka tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes. „Tuule vari” on praeguseks tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid García Márqueze „Sada aastat üksildust” ja Cervantese „Don Quijote”.