Tooted

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda. Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Aga siis lõpetas Hermelinda jutu isa Franceschinist ja algas Ortizi allakäik. Tuli 90-nda aasta kollane palavik. Selle järel malaaria, hermatuuria, nälg ja paised. Isa Franceschini maalitud õhulised kontuurid haihtusid. Tore kirik jäi pooleli, tellisseinad olid katmata, võlvitud sissekäigud usteta, aknad klaasideta. "Siia tulid mitmed preestrid, tütreke, aga ükski ei pidanud vastu. Kuni ühel Palmipuude pühal, ratsa eesli seljas nagu Jeesus, tuli isa Tinedo ja jäi meie juurde. Tema oli õige mees. Hoopis teistsugune kui isa Franceschini, seda küll, aga õige mees. Andku Jumal talle ta patud andeks!" Hermelinda naeratas alati, nimetades ta nime. Seepärast, et isa Tinedol polnud isa Franceschini elegantsi, haridust, kõneoskust ega päritolu. Ta oli lihtne maainimene, sutaan üll ja soe süda rinnas.

Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte.
Sisukord:
Manabožo teeb maa
Tsakabeš püüab päikese
Visökedjaki juhtumised
Mejo, kes räägib iseendaga
Päikese säärised
Põhjavanamees ja äikeselinnud
Loomade tagasilaulja
Kuidas saadi taiapiip
Kriimpõsk
Suve tagasitoomine
Poiss Varjude maal
Laps ja inimsööja
Tuhkatriinu
Huntinimene
Atökvabeo - mees, kes võttis naiseks karibuu
Ihnus mees Takobudi mäel
Talvele ohverdatud tüdruk