Tooted

"Madame Edwarda" on Georges Bataille'i 1950. aastal ilmunud romaan, mis on üks tema kõige provokatiivsemaid ja kontseptuaalselt keerukamaid teoseid. Romaan käsitleb seksuaalsuse, piiri ja enesetunde küsimusi, viies lugeja filosoofilisele ja religioossele alale, kus ühtlasi kohtub keha ja vaimu lõppematult segunev olemus. Teos on tugevalt seksuaalne ja sadomasohhistlik, kuid samas uurib inimese eksistentsiaalseid küsimusi ning inimese loodud maailma ja jumalikuse piire. Romaani peategelane on noor mees, kes kohtab salapärast naist, Madame Edwardat, kelle kaudu ta kogeb nii füüsilist kui vaimset vabanemist. Tema armastus ja tõmme naise vastu viivad teda äärmuslikesse olukordadesse, kus tema keha, sugu ja vaim saavad üksteisega intensiivselt kokku puutuda. Teos on täis Bataille'i isikupäraseid motiive – surm, piin, tabu, vabadus ja kaos –, mis avavad lugejale ühiskonna ning individuaalse teadvuse piire.

Valik indoanglia luuletaja Sujata Bhatti neljast raamatust. Luuletustes puudutatakse rohkesti erinevaid teemasid: lapsepõlvemälestused Indiast, perekondlik pärimus, diasporaaelu kogemus ja kohanemisraskused, mütoloogia ja erootika. Luuletaja liigub vabalt üle Lääne ja Ida, Põhja ja Lõuna kultuuriliste piiride. Sujata Bhatt on sündinud 1956. aastal Lääne-Indias, Gujarati osariigi pealinnas Ahmedabadis. Tema emakeel on gujarati keel, kuid luuletusi on ta kirjutanud ainult inglise keeles. Esmakordselt kolis perekond USAsse, kui tüdruk oli viieaastane. Hiljem õppis Sujata Bhatt Iowa ülikoolis kirjandust. Praegu elab ta Saksamaal.

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.