Tooted

Kuulsaima inglise nüüdisdramaturgi Peter Shafferi sulest on ilmunud hulk suure ülemaailmse publikumenuga näidendeid. Nende kõrge kirjanduslik tase teeb nad ka laiale lugejaskonnale huvipakkuvateks. „Musta komöödia“ (1965) tõi Tallinna Draamateatri peanäitejuhiks saamisel oma esiklavastusena välja Voldemar Panso. Sügavat psühholoogilist draamat „Amadeus“ (1979, esiettekanne Eestis 1989) võime Draamateatris Kalju Komissarovi haaravas, pingerohkes lavastuses nautida praegugi. Mõlemat näidendit seob veel seegi, et neil on sama tõlkija.

 

Herbert Wellsi tuntakse peamiselt ulmeromaanide ("Ajamasin", "Nähtamatu", "Maailmade sõda" jt) ning teravapilguliste publitsistikateoste autorina. Kuid Wells on kirjutanud ka võluvaid armastusromaane. "Armastus ja härra Lewisham" on haarav jutustus kahe noore inglase liigutavast armuloost. Esimesest pilgust süttinud kirg ei kustu heitlustes eluraskustega, kus lootusehetked vahelduvad kriisidega. Eneseotsingute ja eneseteostuse käänulisel teel õpivad noored armastajad teineteist ja maailma paremini mõistma ning leiavad oma õnne. Teoses on rohkesti mõnusat inglise huumorit ning tänapäeval nii haruldast julget elujaatust.

Romaanis avab autor lugejate meeled ka tänapäeva keerulises maailmas leiduvale headusele ja ilule. Ta osutab meie kasutamata võimalustele ning näitab, mida kõike suudavad meie mõttejõud ja kujutlusvõime.

Vene nõukogude kirjaniku, tuntud põnevusjuttude autori Sergei Võssotski kahte romaani ühendab peategelane uurija Kornilov, keda huvitab eeskätt kuriteo motiiv. Tema arvates ei ole kohutavad mitte kuriteod, vaid inimesed, kes jätavad kuriteo sooritamata hirmust karistuse ees. Esimesel võimalusel on nad valmis kõiksugu alatusteks.

Ameerika kuulsaim novellist O. Henry (William Sidney Porter, 1862-1910) pidas kireva, seiklusrohke elu vältel mitmeid ameteid. Oma kirjanikuande avastas ta hilja, ometi jõudis ta luua sadu ülipopulaarseks saanud jutte. Ka eesti keeles on neid korduvalt välja antud. "Kapsad ja kuningad" on tema ainus romaan, nauditavalt humoorikas ja põnev. "Kapsaste ja kuningate" tegelased otsivad innukalt, mõnigi kord seadustest hoolimatult üle astudes kiire rikastumise võimalusi paradiisliku loodusega maanurgas, mis on tulvil saladusi ja romantikat. "Lisage veidi armastust ja salasepitsusi," tutvustab autor oma loomingumeetodit, "ning tähistage teerada, mis viib läbi sündmustiku keerdsõlmede, siia-sinna poetatud troopikamaa dollaritega, mis pole soojad mitte niivõrd päikeselõõsast kui õnneküttide kuumavate käte puudutustest, siis näib teile, nagu oleks teie ees elu ise!"

Vene maalikunstniku Mihhail Vrubeli (1856–1910) elulugu.

Raamat jutustab keemia ajaloost ning Mendelejevi perioodilisusseaduse avastamisest.

Vennad Arkadi ja Georgi Vainerid on tuntud kriminaalromaanide ja -jutustuste loojaina. Mõlemad on hariduselt juristid. Arkadi Vainer võitles hulk aastaid vanemuurijana kuritegevuse vastu, Georgi Vainer on tegutsenud ajakirjanikuna, TASS-i kirjasaatjana. 1968. aastast pühendusid nad täielikult kirjanikutööle. Vendade Vainerite loomingumaneeris seostub žanriomane süžeepinge oskuslikult psühholoogilise inimeseuuringuga. Vainerite kriminaalromaanid pole üksnes intellektuaalne mäng, muinaslood täiskasvanuile – nad on elulähedased, neis on ajastu hõngu ja huvitavalt nähtud tegelaskujusid, neis kasutatakse ulatuslikult dokumentaalset materjali.

Karl May kuulsa, palju kordi trükis ilmunud ja korduvalt filmitud romaanisarja tegelasteks on vaprad ja üllad punanahad ning nende ahistamise vastu võitlevad valged sõbrad. Apatšide pealik Winnetou ja tema kaaslased on kujunenud mitme põlvkonna noorte lemmikkangelasteks.

Karl May kuulsa, palju kordi trükis ilmunud ja korduvalt filmitud Winnetou romaanisarja tegelasteks on vaprad ja üllad punanahad ning nende ahistamise vastu võitlevad valged sõbrad. Apatšide pealik Winnetou ja tema kaaslased on kujunenud mitme põlvkonna noorte lemmikkangelasteks. 3. Raamat “Winnetou surm” Olin varahommikul sadulasse istunud ja juba hulga maad seljataha jätnud. Nüüd tundsin end üsna väsinuna ja otse lagipähe paistev päike roiutas tublisti, seepärast otsustasin puhata ja lõunatada. Minu ees laius ääretu preeria. Viis päeva tagasi oli suur ogellallahijõuk meie reisiseltskonna laiali pillutanud ning sestsaadik polnud ma näinud peaaegu ühtki looma ega ainustki inimjälge; viimaks hakkasin igatsema mistahes arukat olendit, et veenduda, ka ma pika vaikimise järel polnud sootuks kaotanud kõnevõimet. Siin polnud ühtki oja ega mingit muud veekogu, ei metsa ega põõsaidki, niisiis polnud mõtet kaua puhkepaika valida, võisin peatuda kus tahes. Ühes väikeses nõos kargasingi sadulast maha, kammitsesin oma mustangi lassoga, võtsin teki ja tõusin madalale kingule, et sinna pikali heita. Oma ratsu pidin jätma nõkku, et juhuslikult läheneda võiv vaenlane teda ei märkaks, endale aga otsisin kõrgema koha, kust sain ümbrust silmas pidada, jäädes ise nähtamatuks.