Tooted

Kas märkad vahel tööl, et sind on tugevad tunded halvanud? Kas ägestud liialt kolleegi või ülemuse kriitika peale? Kas oled edukas ning rabad meeletult tööd, kuid kahtled siiski oma asjatundlikkuses? Sageli viivad nende ja paljude teiste tööeluga seotud murede juured lapsepõlve, kinnitab psühho- ja pereterapeut Naomi Shragai. Üha rohkem kliente astub Shragai kabinetiuksest sisse tööelu puudutava probleemiga: kes ei saa üle sunnist olla meeltmööda oma kolleegidele; kes pelgab, et ta pole vaatamata oma tublidusele ülesannete kõrgusel; kes murrab piike ebaõiglustunde, keelepeksu või kiusuga kontoris; kes on hädas delegeerimisega. Me kõik sipleme oma kasvatuse ja õpitud käitumismustrite lõksus, külvates tööl minevikuga seotud konflikte, dünaamikat ning suhteid taasluues omajagu segadust ja hõõrumisi. Nõnda polegi imestada, et kontorist saab tihti irratsionaalsuse ja lahendamata vaidluste kasvulava. Shragai pakub oma raamatus vastuseid mitmetele tööelu kurnavatele küsimustele ning aitab tekkinud pingeid leevendada. • Kuidas varased kogemused ja teadvustamata motiivid annavad värvi töökohal toimuva tajumisele? • Kuidas meie varased kogemused juhtimist mõjutavad? • Miks reageerid kontoris toimuvale tugevalt, vahel ka irratsionaalselt? • Kuidas leevendada tunnete intensiivsust, langetada paremaid otsuseid, teha tõhusamat koostööd, olla avatum tagasisidele ning võtta kuulda alternatiivseid käsitlusi? • Millised on kolleegide ebaõiglase või suisa hullusena näiva käitumise tagamaad? • Kuidas võib pere varajane probleemsus aidata karjääri teha, kui välja töötada teine, eluterve ning loominguline trajektoor? Tööelu on liiga pikk, et langeda enesehävituse ohvriks. Vaata oma minevikule julgelt näkku, et mitte kukkuda tuttavasse, ent kahjulikku suhtedünaamikasse. Vaid nii saad muuta oma tööelu taas asiseks ning nauditavaks.

Pidev pingutamine, võrdlemine, võitlemine, alustamine ja katkestamine – need truud "sõbrad", mis meil tüütu une kombel tihti kannul tatsuvad. Alati saab ju teha rohkem, olla rohkem, omada rohkem. Lendad aga jõuga peale ning rapsid teha kõike korraga. Suhtumine "võta suurelt ette" võib viia küll fantastiliste tulemusteni, kuid seda vaid korraks. Stress, läbipõlemine ja meeleheide on aga garanteetritud ka juhul, kui oodatud tulemust ei tule. Ruineeriv, kas pole!? Aju toimimisele, otsuste langetamisele, harjumuste ja käitumise kujundamisele spetsialiseerunud Robyn Conley Downs väidab, et elada saab ka teisiti. Ta on oma isiklike läbielamiste ning teadusuuringute põhjal kokku pannud positiivsel psühholoogial, inimarengul, teadvelolekul ja neuroteadusel põhineva paketi, mis võtab sihikule need igapäevased harjumused ning rutiinid, mis meid tegelikult ei teeni. Kuigi tegemist on jõuliste muutusteni viiva käsitlusega, mille najal end seni stressirohkest päevast ilma ühegi kriimuta läbi navigeerida, on protsess ise kõike muud kui äärmuslik. Erakordselt praktiline, tervemõistuslik ja läbinisti tõhus, on see loodud andma tulemusi päriselus mitte paberil, ilma et see tooks kaasa põhjendamatuid kannatusi ning loobumisi. Downsi mõtteviisi ja meetodi sünergiliselt toimiv kombinatsioon viib sind uute jätkusuutlike harjumuste, paremate valikute, püsivate tulemuste ning sind igal hetkel saatva hea enesetundeni.

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat "Julgus mitte meeldida" aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.

Sõltuvus on lihtsalt öeldes millegi endast väljaspool oleva kasutamist oma tunnete muutmiseks. Kas tabad end enne magamaminekut TikTokki kerimas, et stress sind kasvõi mõne tunni ei morjendaks? Kas oled jätnud seltskondlikule üritusele minemata, sest tahtsid lõpetada videomängu ja tunda, et oled midagi saavutanud? Kas sa jood suhtlusärevuse leevendamiseks, aga olukord läheb alati käest ära? Tahad niisuguste olukordade üle ehk natuke mõtiskleda – raamat annab juhiseid, kuidas seda teha. Meie aju ei ole veel 21. sajandiga kohanenud. Nii oleme haavatavad täielikuks stimulatsioonirünnakuks, mida soodustavad nt ravimid, nutitelefonid või kaloririkas toit, mis on nüüdseks kaaperdanud miljonite aastate jooksul ajus välja kujunenud ühendused, innustades meid sööma, magama ja seksima. Seetõttu tekib ajus nende stiimulite järele nälg ja ta sunnib meid neid üha uuesti otsima. Millal sa viimati vaikselt, ilma taustamürata istusid või jalutasid? Olla ainult iseendaga tundub nii mõnelegi inimesele üsna võõras. Nõnda tuleb pöörata tähelepanu mõtetele või tunnetele, see aga tähendab, et nendega on vaja silmitsi seista. Märksa lihtsam on raadiot kuulata, taskuhääling mängima lülitada või endale klaasike valada. Pidev tähelepanu eemale juhtimine oma mõtetelt tähendab, et me ei saa üles leida haavu endas ega neile tähelepanu pöörata: muredele, negatiivsetele uskumustele iseenda kohta, endas kantavale ja perekonnas edasi antavale häbile. Kuid sõltuvuskäitumine on ainult plaaster. See nending on esimene samm püsiva ja kasuliku muutuse teel. Tunnetele plaastri peale sättimise asemel laseb harjumuste murdmine haaval paraneda. Asendades kiired sõltuvust tekitavad lahendused pikaajaliste rahuldust pakkuvate tegevustega, jõuab niisuguse füüsilise ja vaimse tervise paranemise ja rahulolutundeni, mida ma ei pidanud isegi võimalikuks. Sellele teekonnale ei pea asuma üksinda. Juttu tuleb abi saamisest, olgu siis kõnelustest pere ja sõpradega, tugirühmadest või terapeutidelt. Mis veelgi tähtsam: räägime sellest, kuidas abi küsida. Raamatus „Konksu otsas“ käsitletakse eri tüüpi sõltuvusi: • armastus ja suhted (armastus, kaassõltuvus, seks, pornograafia, masturbeerimine); • mõnuained (alkohol, uimastid, nikotiin, retseptiravimid); • kulutamine (võlad, ostlemine, internetikaubandus, hasartmängud); • toit (kofeiin, suhkur, piiramine, liigsöömine, söömasööstud, mao tühjendamine); • tehnoloogia (videomängud, sotsiaalmeedia, telefon, uudised, veebis surfamine, televisioon); • välimus (plastiline kirurgia, päevitamine, moonutatud kehataju, füüsiline koormus, augustamine, tätoveeringud); • töö (töönarkomaania); • muud (kogumine/varumine, muusika, lugemine jne). Raamatu autor Talitha Fosh on ise läbi teinud nii alkoholi- ja narkosõltuvuse ravi kui ka seljatanud aastatepikkuse söömishäire. Tal on oma psühhoteraapia nõustamispraksis ning ta on AA tugiisik, töötades igapäevaselt paljude klientidega. Fosh ütleb: „Mõistan omast kogemusest sõltuvustsükli olemust, häbi, mida tunneme probleemi tunnistades, ja seda, kui lihtne on oma kannatusi minimeerida. Tean ummikus olemise ja väljapääsu mitte nägemise tunnet, ja enesepõlgus on olnud ka minu kaaslane. Ma tean, kui valus ja hävitav sõltuvus võib olla. Aga ma tean ka, et tervenemine on võimalik, et saab jõuda uue käsitluse ja eluviisini.“

New York Timesi bestseller. Kujutage ette, et kaks arsti panevad samale patsiendile erinevad diagnoosid või kaks kohtunikku määravad kohtualusele erinevad karistused. Need on näited otsuste varieeruvusest, mis peaksid olema identsed. Kujutage nüüd ette, et kõnealused arstid ja kohtunikud jõuavad erinevate otsusteni sõltuvalt sellest, kas on hommik või pärastlõuna, esmaspäev või kolmapäev. Kõikjal, kus on otsused, olgu isiklikud või töised, on ka müra. Lisaks ebaõiglusele loob see märkimisväärset majanduslikku kahju. Näiteks: kui tarkvaraarendajatel paluti eri päevadel hinnata samale ülesandele kuluvat aega, varieerusid tulemused tundides keskmiselt 71 protsenti. Katsed on kinnitanud sedagi, et hinnang töötaja sooritusele sõltub pigem selle andjast kui tulemusest. Kahneman, Sibony ja Sunstein kinnitavad oma menukis, et müra hulka saab vaid mõne lihtsa abinõuga tuntavalt vähendada ning jõuda seeläbi paremate otsusteni. Nende raamat uurib: Müra ja nihke erinevust, näidates, et organisatsioonid võivad vahel olla lausa šokeerivalt mürased. Väite tõestuseks tutvustavad autorid müraauditi mõtet, mis on loodud selle mõõtmiseks. Inimeste otsustuste olemust, kirjeldades, kuidas mõõta täpsust ja viga. Lisaks selgitatakse juhumüra olemust, mis kipub eriti hoogsalt tekkima grupiaruteludes näiliselt asjassepuutumatute tegurite tõttu (kes kõneleb esimesena jne). Prognoosivaid otsustusi, samuti reeglite, valemite ja algoritmide olulisi eeliseid inimeste ees. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole asi niivõrd reeglite ülimuslikus tarkuses, vaid nende müratuses. Psühholoogia seda osa, mis selgitab müra peamisi põhjuseid. Autorid uurivad, miks jääb müra märkamata ning miks meid ei üllata sündmused ja otsustused, mida polnud võimalik ennustada. Kuidas oma otsustusi parandada ja vigu vältida? Autorid tutvustavad mitut müra vähendamise tehnikat, samuti vahehinnangute reeglistikku ehk võimaluste kaalumise käsitlust, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on jõuda usaldusväärsemate ja vähem müraste otsustusteni. Milline on õige müratase? Mõnes valdkonnas ei olegi võimalik müra kõrvaldada, teistes oleks see liiga kulukas, kolmandas kahjustaks müra vähendamine olulisi konkurentsieeliseid. Daniel Kahneman on Princetoni ülikooli psühholoogia ja avaliku halduse emeriitprofessor ning 2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat; 2013. aastal sai ta presidendi vabadusmedali teenetemärgi. Ta on New York Timesi menuki "Kiire ja aeglane mõtlemine" autor.

Kas leiad end stressist, harjumusest või lihtsalt igavusest suupiste järele haaramas? Psühhiaater ja neuroteadlane dr Judson Brewer avab meie aju mustreid, mis panevad meid sööma ka siis, kui keha seda ei vaja. Dr Breweri „Näljaharjumuses“ välja töötatud programm aitab teadlikkuse ja harjumuste muutmise abil ülesöömise tsüklile lõpu teha ning toiduga eluterve suhte kujundada. See raamat ei räägi dieeditamisest – see õpetab sind töötama koos oma ajuga, et saavutada püsiv positiivne muutus.

Autor selgitab viimase 20 aasta jooksul uuritu tulemusi ning selgitab, kuidas loobuda kasututest harjumustest ning omandada kasulikke. Eesmärk ei ole kaalu langetada – kui sa just pole seda ise oma eesmärgiks võtnud. Raamatust leiad plaani, mille eesmärk on sind toiduvanglast välja aidata ja tekitada tunne, et sina kontrollid söömist, mitte vastupidi. Mis veelgi olulisem, see muutus tekib ilma pidevate, kurnavate ja kokkuvõttes tulutute jõupingutusteta harjumustest tahtejõuga üle sõita.

Kõlab võib-olla mõeldamatult, aga kui hakkad mõistma, kuidas su aju toimib, saad õppida sellega koostööd tegema ja võtta eesmärgiks muuta söömisharjumusi nii, et sõna „kontroll“ kaotab tähtsuse. Harjumuste muutmise teaduse ja teadveloleku praktika võimsa kombinatsiooni abil õpid aju rakendama selleks, et tervendada suhet iseendaga.

Oled teel enesekaastunde poole, mis aitab sul vabaneda emotsionaalse söömise ja häbi tsüklist. Kui soovid loobuda vaid mõnest juurdunud toitumisharjumusest, siis ära muretse – raamatus käsitletakse ka seda.

***

Kui suhe toiduga omandab elus liiga suure tähtsuse ning hakkab mõjutama meie igapäevast toimetulekut, siis saame sellest rääkida kui häirest. Sageli kaasneb sellega palju häbi ja piinlikkust, millega siinne raamat toime aitab tulla. „Näljaharjumuses“ selgitatakse häirunud toidusuhte tekkepõhjuseid ning õpetatakse, kuidas taasluua hea suhe mitte ainult toidu, vaid ka iseendaga. Selleks annab autor mitmeid harjutusi, mille keskmes on teadveloleku praktiseerimine.

Helena Mesikepp

psühhiaatria arst-resident

Kas oled mõnes lähedases ära tundnud nartsissisti? Näiteks võib tal olla mõni järgmistest omadustest (aga mitte ainult):

• pideva positiivse tähelepanu ja tagasiside vajadus
• enesekesksus ja omakasupüüdlikkus
• sügavalt juurdunud ebakindlus, mida kompenseeritakse üleoleku, alavääristamise või teiste arvustamisega
• ärevus
• tunne või usk, et ollakse eriline
• siira empaatia puudumine
• eksimuste eest vastutuse võtmise vältimine
• ülepakutud enesetähtsustamine
• suutmatus sõlmida ja hoida pikaajalisi ja tähendusrikkaid suhteid
• sõltuvused ja probleemid liialdamisega
• manipuleerimine suhetes
• vaenulik või agressiivne käitumine, probleemid viha ja raevu kontrollimisega

Kui jah, siis tea: nartsissist ei ole vaimselt terve. See ei ole sinu süü, et ta seda ei ole, ja – see on oluline! – tema ravimine ei ole sinu vastutus. Sina ei ole tema hulluarst. Nartsissismile lihtsalt ei ole ravi. Nartsissistlikust väärkohtlemisest ja kaassõltuvusest on siiski võimalik taastuda ja selleks on olemas vahendid ning sinu taastumine ja areng on sinu vastutus.

Raamat küll tutvustab nartsissismi, aga ei keskendu nartsissistile, vaid nihutab tähelepanu tagasi sinule ja su taastumisele. Psühholoog ja traumaterapeut dr Sarah Davies on taastumisteekonna ise läbi teinud ja oskab sind varustada tehnikatega, mille abil nartsissisti võluväe alt pääseda, saada selgeks, kuidas end kaitsta ja edaspidi nartsissistliku väärkohtlemise negatiivset mõju vältida. Taastumine algab siis, kui suunad tähelepanu tagasi endale: õpi, kuidas endaga armastav, toetav, kaastundlik ja leebe suhe luua.

Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? "Pimenägemine" on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté'ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav "Pimenägemine" heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.