Tooted

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda. Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Poola kirjaniku Stanislaw Lemi (sünd. 1921) kaks ulmeromaani. Romaan "Solaris" on pühendatud inimeste kohtumisele Maast erineva mõistusliku eluvormiga. Romaani "Eeden" tegelased satuvad tähelaeva avarii järel Eedeni-nimelisele planeedile, kus nad kohtuvad mõistuslike olevustega. Inimestele on nende olevuste elu mõistmatu. See viib kokkupõrkeni...

Naine oli veel õhus, kui ma, jalad ees, talle järele hüppasin, püüdes sukelduda risti lainet kalda ja lähima kaljupanga vahele. Järele mõtlesin ma selle üle hiljem, siis, kui mul aega oli. Tõtt öelda ma teadsin, et nii kärestik kui ka purre selle kohal olid ainult meelepete, peale kõige muu tõendas seda puutüvi, mille mu käsi oli läbinud, ilma et ma seda oleksin tundnud. Sellele vaatamata hüppasin vette nii, nagu võiks naine tõepoolest hukkuda, mul on meeles, et ma täiesti instinktiivselt valmistusin kokkupuuteks jäise veega, mille pritsmed kogu aeg meie näole ja riietele langesid. Ma ei tundnud aga midagi peale tugeva, tuulehooga sarnaneva õhuvoolu, kui ma põlvedest kergelt kõverdatud jalgadel, otsekui oleksin hüpanud vaid meetri kõrguselt, maandusin äkki ruumikas saalis. Kuulsin naerulaginat. Poola kirjanik Stanislav Lem (sünd. 1921) on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja filosoofilises fantastikas. Ta on lõpetanud Krakovi ülikooli arstiteaduskonna, tegelnud psühholoogiaga, uurinud teaduse ajalugu ja teooriat. Lemi loomingule on iseloomulik probleemide globaalsus, filosoofilise analüüsi vahedus, aga ka ulmekirjanduses harvaesinev meisterlikkus fantastilise keskkonna kujutamisel ja karakterite loomisel.