Tooted

VALLAVANEM Minu priinimi oli Kivi. Mu maja oli kivist. Ja süda oli kivist. Miks siis rist on puust?

Luuletused 1962-1967

"Inger" on 1975. aastal ilmunud Mats Traadi romaan. Peategelane Inger Uunvald on inglise keele õpetaja ühes Hiiumaa internaatkoolis. Ta elab väikeses jahedavõitu korteris puumajas. Teose põhiprobleem on armastus ja selle purunemine või selles pettumine. Peategelase Ingeri prototüüp on kirjaniku abikaasa Victoria Traat, kes töötas Kärdla Keskkoolis. Äratuntavalt on kujutatud keskkooli ja selle tollaseid õpetajaid. Maja, kus Victoria elas (Rootsi tänav 2), on säilinud.

Inger on noor õpetajanna, kes elab saarel, töötab kohalikus koolis ja elab oma väikses ärklikorteris. Inger ei ole saarel päris üksi – tal on sõbrannad, kes töötavad samuti õpetajatena. Ometi ei ole Inger rahul ja õnnelik – ta otsib armastust. Saarel ei ole aga peigmehekandidaatide valik just eriti lai. Inger leiab armastuse ootamatult oma igapäevatoimetuste keskelt, õigemini väljasõidult üle mere asuvale laiule. Hoolimata sellest, et Arnel on naine ja lapsed, leiab mees oma autojuhiameti kohustuste vahelt mahti Ingerit külastada, seda loomulikult õhtuhämaruses suure saladuskatte all. Inger tunneb armastust, kuid paratamatult käib sellega kaasas igatsus. Esile kerkib mure: mis neist saab?

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Valgusfoorid vilguvad kui tähed.

Üks vaid punane ja igavene.

Ikka tema juurest algab lähe:

ole, kurat võtaks, inimene.

MIS ON MAAILM Mis on maailm ja mis on kõiksus mis on lehtimisrõõmus puu kuhu kaob see visa võitmatu jõud mis sunnib süütama õisi ootama palavikus värisema paljunema saama heledaks tormiks astuma haljajalu üle hangunud laava ja punase müüri kaduma silmist heldelt ja rikkalt tulema tagasi viljana laulva lohutusega

Arhipelaag Kuutse Talvepäeva poeem Leinapoeem AUTOBIOGRAAFIA Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järel. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige.

Mis Pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai kolmkümmend seitse ajast-aega, kui ta Löövi vallast siia Jaagusillale kolis, isa antud lehma lauta pani, käed kaevul puhtaks pesi ja tundi läks, et talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli Pommer noor aateline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima isamaa hariduspõldu, seda igisööti, kus kündjal peab olema kümne härja ramm. Ikka teeb ta sedasama - kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad.

Romaani sündmustik hargneb möödunud sajandi keskel eesti külas. Ootamatult taluperemeheks saanud Hinnu ette kerkinud raskused teravdavad suhteid sulase Jaaguga ning viivad lõpuks kaks meest kohtulaua ette.

Romaan igavestel teemadel - armastusest, abielust ja nende sisemistest vastuoludest.

Luuleraamatus käsitleb autor eetilisi küsimusi, ennekõike inimese vastutust isamaa ees. Põhiosa luuletustest käsitleb külaelu selle tõsiduse ja sirgjoonelisusega, mis on tuttav juba Traadi esikkogust.

Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.

"Ugandi igatsus" on Mats Traadi kolmas tartu murdes luulekogu. Autor on kaasaja suhtes kriitiline, nähes laiskust ja hoolimatust. Minevik saab helgema, nostalgilise värvingu. Sellest kogust leiab nii lüürilist kui koomilist, arvustavat kui hõllanduslikku, lohutuse leiab aga alati luulest.

Kodanlikust haritlasperekonnast põlvneva nooruki tööliskeskkonnas oma koha leidmise lugu. 1950ndate aastate alguses.

Mats Traadi jutustuses "Umbsõlm" heitleb tänapäeva maaõpetajanna perekonna- ja olmemuredega keset vohavat ükskõiksust ja tuimust. "Armuväe" tegevus toimub XIX sajandi künnisel: haritud vabamõtleja, Rannu pastor Seider satub Vene keisririigi tsensuuri jäika haardesse.

Muld tasub armastust heldelt, Hesiodost muiates kuulab, täis tumma saladust põu, ning imab endasse töö,
unelmad maandab ja põlduri noorusjõu pudendab põrmuks, taltsaks teeb tulipead, tuhnuse kulunud
luud hoiule võtab, ei küsi ta iialgi kellegi tahtest, kannatustest, vihahoost, õpetussõnu ei loe.
Hüljatud kundunud nurmel kas sisehäält sundlikku kuuled:
nüüd kõlblust kõpitse, mees, kustumas isade täht!
Vabamaks enam ei saagi. Kõlblus ei asenda kõblast, kui jäänud jõuetuks aeg; kõplast ja käsitsitööst
viimselt ehk abi, kui elukord aheneb, viletsus suurdub, ja kõlgasväärtuste reas mõistuse märgiks saab null?

Prosaistina suurt tähelepanu pälvinud Mats Traat alustas oma kirjanikuteed luuletajana, "kandilise maamehe" poetiseerijana. Autori luuleotsingud ja areng on liikunud konkreetsetelt külaelu reaalidelt eetiliste väärtuste avarama mõtestatuse suunas. Valikkogu sisaldab aastate vältel avaldatud luule paremiku. Värsid on sõnastatud erksalt ja jõuliselt.