Tooted

Keeruka struktuuri ja mitme tähendustasandiga romaan on eelkõige sügava kriisiseisundi analüüs. Kordub eneseolemasolu ja eluõiguse pideva tõestamise motiiv.

Karl Ristikivi 1964. aastal ilmunud romaan "Imede saar" on omamoodi pahupidiutoopia, milles irooniliselt kujutatakse eri ajastuisse kuuluvate arusaamade ja käitumistavade kokkupõrkumist ning ideaalse riigi loomise võimatust. Romaani sündmustik leiab aset 14. sajandi keskel Allotria saareriigis, mille tehnilises arengutasemes ja kultuurivormides on pilatud tänapäeva Euroopale omast elulaadi. Peategelase Niccolo Casarmana jutustusena esitatud teos on üks Ristikivi loomingu lustakamaid näiteid, milles ei puudu aga ühiskonnakriitiline alatoon.

"Lohe hambad" on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1970. Romaan on Ristikivi ajalooliste romaanide sarja kahel ajapinnal romaanide triloogia teine osa.

Karl Ristikivi (1912-1977) ajaloofilosoofilise sarja esimese triloogia (kroonikad) avateos viib lugeja 13. sajandi Euroopa rüütlisõdade keerisesse. Peategelane, viimane Hohenstaufen, järgib lüüasaamist ette teades meelekindlalt oma missiooni. Triloogia järgmised raamatud on "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud"

"Me liidame võrrandi mõlema poolega... ilma et võrrand seejuures muutuks... Siis lahutame mõlemalt poolt... Seejuures jääb võrrand ise täiesti muutumatuks, eks ole?" Sagrits noogutas arusaavalt pead, nagu võiks see asi inimesele tõesti selge olla, milleks tervet seda tantsu teha, samm edasi ja kohe teine jälle tagasi. "Misjaoks me seda siis üldse teeme?" sosistas Juulius, unustades, et see oli juba jälle koolikorra ja põhimõtete vastu. "Oota!" vastas Sagrits, ise pingul nagu jahikoer, kes ootab linnu üleslendamist. Tõepoolest, sel asjal näis siiski olevat oma mõte sees, sest sel kombel saadi valem, mille abil võis lahendada mistahes ruutvõrrandi, mis seni oli noortele inimestele üle jõu käinud. Ja sellele juhtis ka Sagrits võidurõõmsalt oma naabri tähelepanu. "On meil tarvis seda siis üldse lahendada!" vastas seepeale põhimõtteline noormees.

Kroonikate triloogia viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Triloogia esimesed raamatud on "Põlev lipp" ja "Viimne linn".

Maalt linna siirdunud töömehe Jüri Säävli perekonnaromaan. Tegevus toimub XIX sajandi lõpuaastatest kodanliku vabariigi algaastateni. Kirjanik näitab, kuidas karm elu ise põletab peategelase unistused nii oma maalapikesest kui ka laste edasijõudmisest.

Kroonikate triloogia teises raamatus jätkab autor ristisõdijate võitluse elustamist. Keskseks sündmuseks on kristlaste tugevaima kantsi Akkoni meeleheitlik kaitsmine 1291. aastal. Viimase langemisega lõppes rüütliordude võidukäik Pühal Maal. Triloogia esimene raamat on "Põlev lipp", viimane "Surma ratsanikud".

Esimene, seejuures väga mahukas valimik ettekandeid ja kõnesid, arvustusi ja retsensioone, ees-, järel- ja saatesõnu, usutlusi ja avalikke kirju ühelt suurimalt eesti kirjanikest, kes oli ennast muide kord määratlenud kui “paadunud eurooplast”. Ühtaegu esitatakse kogumikus – ühe erandiga – ainult seda, mis pärineb pagulusaegadest.

Koostaja on “materjali” jaganud tsükleiks “Teekond läände”, “Et me üksteist silmist ei kaotaks”, “Noored ja vanad”, “Suurest haardest”, “Elutants”, “Hämarduvas ajas” ja “Paremast teistele elupäevast”.

Järelsõnas “Pärandist” iseloomustab Janika Kronberg Karl Ristikivi vaimset ja testamendijärgset pärandit. Selle vaimse pärandi, millele vihjab köite pealkiri, võiks kokku võtta ka kirjaniku omil sõnult “Kõik muu, isegi elu, võidakse inimeselt vägisi võtta, kuid ei saa temalt võtta südametunnistuse vabadust. [---] Kõik teised vabadused võime tagasi võita, mitte aga südametunnistuse vabadust, kui oleme selle kord käest andnud. – Meie toonitusi silmas pidades võib ütelda, et viimne vabadus kuulub meie, inimeste pädevusse.”