Oma viiendas luulekogus liigub poetessi mõte reaalse ja irreaalse nähtamatul piiril, ta sõnum on aimatav, mitmeti võetav, kummastuvatesse lapsepõlvepiltidesse ulatub justkui eelmiste-üle-eelmiste elude kaja, milleks ta kasutab rahvalaululist luulevormi.